Väljarände, Välis-Eesti Ühingu ja väliseestluse ajaloost
Välis-eestlus on seotud eestlaste väljarändega ja pagulusse siirdumisega.
Eestlaste ränne väljaspoole oma põlist asuala on toimunud pidevalt, aeg-ajalt on muutunud suund. Varasemad ränded viisid eestlasi paikkondadesse, mis ei asunud eriti kaugel kodust, nagu Soome ja Rootsi rannik, Põhja-Läti alad, Peipsi ja Pihkva järve tagused metsad, Peterburi ja Riia linn.
19.sajandi keskel siirdusid eestlased kaugemale kodust , enamjaolt Novgorodi, Samaarasse, Ufaasse, Tveri , Siberisse ja Kaukaasiasse. Massilise väljarände põhjuseks oli rahvastiku suur juurdekasv ja agraarühiskonna lagunemine Eestis. Asuti elama ka Põhja- Ameerikasse ja Austraaliasse. Paljud neist olid Venemaa kaudu edasirännanud või Hiina kaudu Siberist põgenenud.
Väliseestlaste organiseerumine algas 19.sajandi lõpul. Tsaaririigi aegu polnud Eestist võimalik organiseerimist oluliselt mõjutada, sest vene valitsus oli rahvuslikule liikumisele vaenulik. Esimene eesti selts väljaspool kodumaad loodi New Yorgis 1898.a., hiljem ka mujal Ameerikas ja seejärel Austraalias.
Kuid väljarännanud eestlaste kohta oli andmete saamine raske. Üksikuid andmeid saadi vaid ajalehtede kaudu. Sõnumeid saadeti eestlaste kogunemiskohtadest, kuid väiksematest gruppidest ja väljarannanute kohta ülevaadet ei olnud.
Üksikud uurijad kogusid andmeid väliseestlaste kohta ja kirjastasid neid. Nii andis J.Meomuttel 1900.a. välja raamatu “Eesti asundusi vene riigis” ja A. Nigol oma 10-aastase uurimuse tulemused “ Eesti asundused ja asupaigad Venemaal”, mille autor tõstatas esmakordselt küsimuse väliseestlaste koostööst kodumaaga.
Nimetatud ja teiste uurijate (K. Katus, V. Maamägi ) tööde alusel saab väita, et ida suunas toimunud rände tulemusena elas 1910.a. väljaspool oma ajaloolist põlisala Vene impeeriumis 200 000 eestlast. Vabadussõja ajal ja vastavalt Tartu rahulepingule pöördus Venemaalt tagasi paarkümmend tuhat optanti, kuid suurem osa neist jäigi Pererburi, Moskvasse ja Venemaa avarustesse.
Olustikku iseloomustas Eduard Vilde “Prohvet Maltsvetis” lehekülgedel üht tõestisündinud episoodi eestlaste väljarändamist Krimmi 1860-ndatel aastatel kirjeldades “Ja kui venelased teepervel seistes nägid seda halenaljakat karja, mehi, naisi ja väikesi lapsi räbalatesse riietatult vedamas oma kariloomi ja kogu oma varanatukest vankritel, paljastasid nad kaastundes oma pead ja ei suutnud mõista, mis suur õnnetus võis küll olla tabanud seda rahvast, et ta jätab maha oma kodukoha ja läheb kaugele võõrale maale, kus ainult Jumal teab, mis võib ees seista.”
20.sajandi algusaastail väljarännanud eestlased viisid endaga kaasa tugevaid organiseerimise idusid. Elavam väliseestlaste organiseerimine algas Eesti iseseiva riigi loomise järel. Asjale pöörati tähelepanu ka seetõttu, et eestlaste väljaränne muutus aastail 1925-1927 taas massiliseks.
1926.a.tegi Eesti Koolinoorsoo Keskliit Eesti Kirjanduse Seltsile ettepaneku kokku kutsuda kultuuriseltside nõupidamine väliseestlastega sidemate loomise arutamiseks. Otsustati samme astuda, et tutvustada väliseestlastele Eesti iseseisvuse mõtet, vaimuilma saavutusi ja elu Eestis.
Esimene avalik kohtumine väliseestlastega toimus 1927.a. Ameerika eestlaste visiiidi puhul Tallinna. Vastuvõtt kujunes soojaks isamaaliste tunnete väljenduseks.
1926., 1927 ja 1928.a. asjast huvitatud tallinlane Eduard Riisman külastas eesti seltse viiel mandril, sh Sydney ´ja New Yorgi eesti seltse.
Kogutud informatsiooni alusel tekkis 1928.a. kevadel väliseestlastest huvitatud ühiskonnategelastel Eestis mõte, kutsuda ellu organisatsioon, mis tegeleks ainult Välis-Eesti teemaga ja püüaks väliseestlaste keskust moodustada.
18.aprillil 1928.a. tuligi kokku asutav koosolek ning otsustas asutada Välis-Eesti Ühingu. Asutajaliikmed olid 24 tuntud Eesti ühiskonna tegelast, kes võtsid vastu Välis-eesti Ühingu põhikirja ja panid kirja Ühingu eesmärgid broshüüris ”Välis-Eesti Ühingu sihid ja eesmärgid”, mida levitati väliseestlaste hulgas üleilmselt.
1928.a. aprillis Tallinnas asutatud Välis-Eesti Ühingu tähtsamad eesmärgid selle dokumendi ja põhikirja kohaselt oli “ühendada ja rakendada Välis-Eesti ja Kodu-Eesti ühisele rahvuskultuurilisele ja majanduslikule ülesehitavale tööle kodumaa kasuks”.
Välis-Eesti Ühingu loojaks polnud väliseestlased vaid eestlased Eestis. Välis-Eesti Ühing asutati ühiskondliku, mitte riikliku organisatsioonina, kuid väliseesti tegelaste ja Ühingu liikmete hulka kuulusid mitmed riigimehed, nagu Vabariigi esimene president Konstantin Päts, õigusteadlane Aadu Birk, põllumajandusteadlane Artur Ekbaum, kellest pagulusaastail sai Toronto Eesti Ühispanga esimees. Välis-eesti liikumise tunnustatud eestvedajate hulka kuuluvad veel ajakirja Välis-Eesti asutaja ja toimetaja Villem Ernits, Läti eestlaste organiseerimise juht, hiljem Eesti riigivanem ja Eesti Panga president Jüri Jaakson, diplomaat ja Eesti esindaja USA-s ja ÜRO-s Ernst Jaakson, kirjanik Aino Kallas, helilooja Anton Kasemets, kirjanik Karl Kaups, muusik Raimund Kull, konsul Aksel Linkhorst, kirjanik Helmi Mäelo, Eesti legendaarne riigitegelane Jaan Poska, kes oli Ühingu liige 1931. aastast ja selle juriidiline nõustaja, Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutaja Mari Raamot, poliitik ja diplomaat Hans Rebane, ajakirjanik Eduard Riisman, praost Aleksander Johannes Täheväli, koolijuhataja Anni Warma ja paljud teised.
Välis-Eesti Ühingu tegevuse kõrgeimaks vormiks olid üldlaulupidude eelõhtul peetavad kongressid Tallinnas.
Esimesel kongressil osales 80 väliseestlast. Neid oli Ameerikast 33, Lätist 31, Soomest 5, Venemaalt 5, Kongost 2, Saksamaalt 2, Belgiast 1 ja Prantsusmaalt 1. Kodumaalasi võttis kongressist osa 379 inimest. Kongress otsustas muuhulgas, et “on vaja luua Välis-Eesti Instituut ja igalpool Välis-Eestis katsutagu asutada eesti koole või vähemalt pühapäevakoole.“
Välis-Eesti Uhingu kätte koondusid kogu väliseesti liikumisega seotud tegevused. Ühingu korraldusel peeti 26.ja 27.juunil 1933.a. II Ülemaailmne Välis-Eesti Kongress, kes tunnistas Ühingu kõikide valiseesti seltside keskorganisatsiooniks ja ajakiri “ Välis-Eesti“ kõikide väliseestlaste ühiseks häälekandjaks. Kongress toimus „Estonia“ teatrimajas. II Kongressil oli esindatud 31 organisatsiooni 151 osavõtjaga. Euroopa riikidest osales 16 organisatsiooni, Põhja-Ameerikast 2, Austraaliast 1 ja Eestist 5 organisatsiooni.
Kongress otsustas pidada Välis-Eesti Kongresse iga 5 aasta järel üldlaulupeoga samal ajal ja igal novembrikuu pühapäeval tähistada Välis-Eesti Päeva üleilmselt.
Välis-Eesti Ühingu tegevusest annab hea ülevaate 1934.a. välja antud „Organiseeritud Välis-Eesti Album I“
21.ja 22.juunil 1938.a. peetud III Välis-Eesti kongressist võttis osa üle 300 delegaadi kogu maailmast, kusjuures Ühingu liikmete arv küündis 809-ni, nendest kodumaal 378 ja välisriikides 431.
Kongresside resolutsioonid kinnitavad väliseestlaskonna ühtekuuluvust Eesti rahvusliku tervikuga ja siirast huvi kodumaa riikliku ja rahva arengu vastu. Välis-Eesti Ühing ei seganud end kodumaa poliitilistesse siseasjadesse, vaid toetas korda, mis kindlustas Eesti iseseisvuse ja rahvuslikku arengut
Teise Maailmasõja eelõhtuks, 12 aastase tegevusega oli Välis-Eesti Ühing (VEÜ) saavutanud tunnustuse sidepidamises väliseestlaste ja kodumaa vahel, korraldanud 3 Välis-Eesti Kongressi. Kuni 1940. aastani Välis-Eesti organisatsioonid väljaspool Eestit tegutsesid unisoonis kodumaa ühiskondliku eluga. 1940.a. vene okupatsioonivõim sulges Välis-Eesti Ühingu. Väliseestlaste lävimine Eesti eestlastega katkes.
Aastail 1939-1944 lahkus kodumaalt poliitiliste pagulastena Saksamaale ja Rootsi vähemalt 70 tuhat eestlast. Eesti okupeerimisele 1945.a. järgnes aeg, mil pagulaseestlased Austraalias, Ameerikas ja Lääne-Euroopa riikides asutasid arvukalt oma kultuuriseltse ja eestlaste poliitilisi organisatsioone.
Sõjajärgsel perioodil saabus Eestisse ligikaudu 54 tuhat Venemaa eestlast.
Eesti taasiseseisvumine 1991.a. andis võimaluse Välis-Eesti Ühingu taastamiseks. See toimus 28.jaanuaril 1995. aastal. Asutajaliikmed olid Loreida Eisen, Karl Veber, Leili Utno, Marje Aidla, Jüri Estam, Tiit Maksim, Mats Traat, Edvin Nugis, Pille Pärnakivi, Ilme Stihhareva ja Tõnu Kivi. Välis-eesti Ühingu eesmärgiks oli nagu algusaastailgi, väliseestlaste tihedam sidumine Eestiga. Ühing ei üritanud asendada pagulusaegsete kultuuriseltside tegemisi, vaid pakkus tõelist teavet Kodu–Eesti inimeste ja elu kohta. Selleks asuti korraldama väliseestluste osalusega üritusi kodumaal. Taastatud Ühingu tegevuse eesmärk – siduda väliseestlasi kodumaaga jääb alati aktuaalseks – ei vaja motivatsiooni, vaatamata okupatsiooni ajal levima hakanud globaalse eestluse mõistele.
50-aastase pausi tagajärgi arvestades alustasime koostööd uuelt tasandilt.
Alustati dialoogi eestlastega kõigil mandritel. Selleks korraldati välis-eesti suvepäevi (1995.a. Vormsil, 2005.a. Hiiumaal ja 2006.a. Saaremaal) , välis-eesti osalusega üritusi Eestis, külastati Välis-Eesti seltse Austraalias , Ameerikas ja Lääne-Euroopas, anti taas välja ajakirja “Välis-Eesti”.
Hindamatu on Välis-Eesti Ühingu initsiatiivil kokku kutsutud Eesti Teadlaste Kongress, mis toimus 11.- 15.augustil 1996.a. Tallinnas. Kongress kujunes vaimukoondavaks ürituseks, milles osales 520 eestlast 12 maalt. 1996.a. Eesti Teadlaste Kongressi otsustes juhiti muuhulgas tähelepanu Eesti teadusasutuste alafinantseerimisele ja sellest johtuvatele ohtudele Eesti ühiskonna arengus, mis on tänaseks muutunud reaalsuseks
Tähtsündmuseks sai kevadball “Ma tahaksin kodus olla” 1997.a. mais Tallinnas.
Välis-Eesti Kongressid taasiseseisvunud Eestis.
Esimene pärastsõjajärgne, kuid järjekorras 4. Välis-Eesti Kongress, millest võttis osa 158 eestlast 12 riigist, toimus 29.-30. juunil 1999.a. Tallinnas. Sellel Kongressil esitasid teadlased oma uurimustulemusi eesti keelest, identiteedist, sotsiaalarengust, majandusest, arstiteadusest ja koostööst väliseestlastega.
Kongressil peetud ettekanded olid ajakohased ja asjatundlikud. Räägiti keelest kui eestlaste rahvusliku identiteedi peamisest hoidjast, hetkeseisudest teaduse-, meditsiini- ja kultuurivallas ning välis- ja kodueestlaste vahelisest koostööst. Selgus, et välis- ja kodueestlaste vaheline suhtlus pole soikunud, vaid edeneb erialainimeste omavahelise koostöö tasandil. Lävimine kulgeb sisukamalt ja tulemusrikkamalt kui varasematel aastatel. Tõdeti, et poliitilis-rahaline suhtlus on asendunud normaalse inimestevahelise läbikäimisega.”
Välis-Eesti IV kongressil kõneldi, et kongresside organiseerimine on raske ülesanne, mille puhul oodati rohkem väliseesti organisatsioonide huvi ja toetust. Kui aga suuremad raskused olid lahendatud, oldi meelsasti ja innuga osa võtmas. Oma kogemustest ja VEÜ koostööst väliseestlastega arvas Ühingu juhataja Dr. Leili Utno:
„Eestlaseks olemine maailma erinevates riikides on erinev, nii vormilt kui sisult. Paljudes paikades on otsus – olla ja jääda eestlaseks – seotud pingetega – inimene on seatud valiku ette. Kui ta selle valiku on teinud, on see toeks eesti rahvale. On oluline aru saada, et kui eestlastel pole rahvusterviklikkust materiaalses mõttes, pole ka täiesti ühtset vaimuelu. Koostöös tuleks loobuda vastandamisest ja hinnata ühiseid väärtusi, tunnistama koostööparterite saavutusi, individuaalsuse võlu ja vaimsust ning mitte konkureerida materiaalsete hüvede pärast.”
28. jaanuaril 2000.a. toimus Tallinna Raekoja saalis Välis-Eesti Ühingu taasasutamise 5. aastapäevale pühendatud koosolek, kus jätkus kongressil tõstatatud teemade arutelu. VEÜ liikmeid, kongressi korraldajaid ja külalisi tervitas aselinnapea Peeter Lepp, kelle sõnavõtus kõlas tunnustus ja tänu Välis-Eesti Ühingu taasasutajatele, traditsioonide ja missiooni jätkajatele. Peeter Lepp märkis, et ühing kuulub nende eestiaegsete taasasutatud ühiskondlike organisatsioonide hulka, kelle tegevus on demokraatliku riigi oluline osa. Viie möödunud tegevusaasta jooksul on tõestatud Ühingu järjepidevus.
Korraline 5. Välis-Eesti Kongress toimus 1.juulil 2004. a. Tallinnas Rahvusraamatukogus. Sellest võttis osa 121 delegaati. Kongress käsitles eestluse järjepidavust ja eestlaste missiooni üleilmselt. Kongress tõdes, et vaatamata pikkadele aastatele, mil võõras võim ja intriigid püüdsid lõhkuda väliseestlaste sidemeid kodumaaga, on need hästi püsinud. Hea hinnang anti osavõtjate poolt Välis-Eesti kongresside korraldamise ja teemade valiku kohta. Tõdeti, et info kättesaadvus on muutnud väliseestlaste suhtumist isamaasse. Poliitilised põhjused kodumaalt lahkumiseks on asendunud uute väljarändajate silmis sotsiaalsete ja majanduslike kaalutlustega. Neid asjaolusid arvestades otsustati pühendada järgmine korraline Välis-Eesti Kongress eesti riiklikele väärtustele.
VI Välis-Eesti Kongress toimus 2.juulil 2009 Tallinnas, KUMU hariduskeskuses.Kongress tõdes, et ühemiljonilise eesti rahva siirim väärtus on eesti inimesed kogu maailmas,nende looming ja teadmised.
Nüüdisaja aktiivset väljarännet Eestist on kujundanud suhteliselt noor paarikümnetuhandeline uus Eesti diasporaa Euroopa riikides ja USA-s. Välis-Eesti Ühingul ja ka teistel organisatsioonidel tuleks hea seista selle eest, et uute lahkujate hoiakutes säiliks rahvusteadlikkus, usaldus eesti haridusasutuste vastu ja hool oma laste eesti keele oskuse eest.