VÄLIS-EESTI XVIII väljaanne 2013

Pühendatud Välis-Eesti Ühingu asutamise 85. aastapäevale

Toimetaja veerg

1928. aastal asutati väliseestlasi kodumaaga siduv organisatsioon Välis-Eesti Ühing. Tänavu 24. veebruaril tähistas Eesti Vabariik oma 95. sünnipäeva ja 18. aprillil möödub Välis-Eesti Ühing asutamisest 85 aastat.

Teise maailmasõja vallapäästjad lõikasid läbi nii riikide kui ka paljude ühingute, sealhulgas seltside ajaloo kulgemise. Tallinnas asutatud Välis-Eesti Ühingu tegevuse katkestas nõukogude võim 1940. aastal. Seetõttu jaotub Välis-Eesti Ühingu tegevus kahte ajajärku: aastad 1928–1940 ja alates taasasutamisest 1995. aastal kuni tänase päevani. Seega on Välis-Eesti Ühingul seljataga 30 aktiivset tegevusaastat.

Käesolev ajakiri annab ülevaate neil perioodidel toimunust.Esimesse ossa on kokku võetud tegevus, mis iseloomustab Välis-Eesti Ühingut aastail 1995–2013.

Taasasutajad 1995. aasta Tallinnas olid ühel meelel selles, et ühingu tegevus peab olema valdavalt akadeemiline. Teaduskraade kaitsnud asutajaliikmed ja kirjanik Mats Traat olid hästi informeeritud, et väliseestlased on sõjajärgseil aastail olnud usinad eesti kultuuri viljelejad, kirjastajad ja eestikeelsete täienduskoolide asutajad, kuid vajaka on jäänud väliseesti teadlaste ühtekoondamisestja nende tegevuse tutvustamisest rahvuskaaslastele. Seetõttu kiideti heaks ettepanek, mille tegi Dr.Leili Utno, kel oli isiklik kogemus esinemisest 1990. aastal Ülemaailmsel Läti teadlaste kongressil, – esimese üritusena väliseestlaste osalusel tuleb võimalikult kiiresti korraldada eesti teadlaste ülemaailmne kongress, mis toimuski Tallinnas 11.–15. augustini 1996, koondades üleilmselt 520 teadlast. Seda suurüritust – Eesti teaduse tomograafiat 20. sajandi lõpu võtmes – käsitleb siin Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik Jüri Martin.

Nüüd, 21. sajandi alguses on taas hulk teadlasi Eestist olnud õppimas ja töötamas välisriikides. Osa neist on tagasi pöördunud kodumaale. Heaks tõestuseks sellest on 24. aprillil 2013 Tallinna Ülikoolis toimuva teaduskonverentsi „Tagasi Eestisse“ programm. Konverentsil tutvustavad oma uuringuid teadlased, kes on töötanud või õppinud välisriikides aastail 1990–2010 Tallinna Ülikooli ja Välis-Eesti Ühingu korraldatava konverentsi eesmärk on välja selgitada, kas ja kuidas suurendab välismaistes teaduskeskustes töötamine Eesti teaduspotentsiaali ning millised asjaolud võivad takistada Eesti teadlaste tagasipöördumist kodumaale.

Tähelepanuväärne on arvamuskirjutis, milles Välis-Eesti Ühingu algatusel korraldatud konverentsidest “Kümme aastat taasiseseisvust Eestis, 1991–2001“ ja “Kakskümmend aastat taasiseseisvust Eestis, 1991–2011“ osa võtnud tuntud teoloog ja arstiteadlane Jüri Raudsepp annab hinnangu neile tähtsündmustele ja konverentsiettekannete kogumikele. Välis-Eesti kongresside korraldamine on Välis-Eesti Ühingu põhikirjaline ülesanne. Artiklis “Väliseestlased ja Välis-Eesti kongressid“ meenutab VI, V ja VI Välis-Eesti kongressi nende programmitoimkonna juhataja Leili Utno.

Ajakirjas on avaldatud Välis-Eesti Ühingu juhatuse liikme Diana Beltadze artikkel “Eesti elanike keeled 2011. aasta loendusandmete valguses“, kus esmakordselt ilmub avalikku statistilist teavet eesti murrete kõnelejatest praeguses Eestis.

Köitev on iga-aastase riikliku tähtpäeva – emakeelepäeva – tähistamiseks tänavu 14. märtsil Tallinnas Okupatsioonide Muuseumis peetud seminaril esitatud Tiit Maksimi ettekande “Ühiskondlikest keeleinspektoritest okupatsiooniajal“ kokkuvõte.

Ajakirja teises osas kirjutab ajaloomagister Lauri Suurmaa uurimistööst „Arhiiviandmed Välis-Eesti Ühingu tegevuse kohta aastail 1928–1940“, mille tulemusena saadi mahuline ja tüpoloogiline ülevaade Eesti Rahvusarhiivis ja Filmiarhiivis olevatest arhivaalidest, mis kajastavad väliseestlaste organiseerimiseks välisriikides tehtud töö mitmekesisust. Osa arhivaale on avaldatud faksiimile kujul illustreerimaks tollele ajale omast vaimu ja ettevõtlikkust.

Kaht ajajärku võrreldes näeme suuri erinevusi väliseestlaste tegevuse rõhuasetustes ja suhtlemises kodumaaga. Loomulikult on nüüd ees suured muudatused, kui võtta arvesse massilist väljarännet Eestist ja 21. sajandi kommunikatsioonivõimalusi.

Ajakirja „Välis-Eesti“ toimetuskolleegium tänab autoreid ja keeletoimetajat tehtud töö eest ning on Välis-Eesti Ühingu juhatuse liikmetele väga tänulik selle väljaande avaldamiseks osutatud toetuse eest. On aeg kaaluda võimalusi jätkata ajakirja „Välis-Eesti“ üllitamist digitaalväljaandena.

Head lugemist!

Dr. Leili Utno

I osa VÄLIS-EESTI ÜHINGU
aastail 1996–2013
korraldatud kongresside ja konverentside
ülevaade

Teaduskonverents „Tagasi Eestisse“ Tallinna Ülikoolis 24. 04. 2013

Teadusel on suur seesmine jõud. Vaatamata napile finantseerimisele on Eesti teaduspotentsiaal olemas ja arenemas. Eesti päritolu teadlasi elab ja töötab paljudes maades ning nende sidemed kodumaaga on oluline toetus eesti teaduse edenemisele. Teadusel pole isamaad, küll onaga see olemas teadlastel. Veendusime selles 1995. a., mil Välis-Eesti Ühingu algatusel alustasid eesti teadlased Tallinnas üleilmse eesti teadlaste kongressi kokkukutsumist. Kongress toimus 11.–15. augustini 1996 Tallinnas, koondades üleilmselt 520 eesti teadlast. See kokkusaamine Tallinnas innustas ja pakkus koostöövõimalusi paljudele eesti teadlastele siin ja võõrsil. Kongressi ettekannete kogumikku (399 lk) võiks nimetada Eesti teaduse tomograafiaks 1996. Nüüd, 2013. aastal, ehk peaaegu üks inimpõlve hiljem, on taas hulk eesti teadlasi õppimas ja töötamas välisriikides. Välismaa teaduskeskused pakuvad tihtipeale paremaid võimalusi huvitavaks teadustööks, mõnel juhul aga lausa ainulaadseid uurimisvõimalusi. Hea tõestuseks sellest on 24. aprillil2013 Tallinna ülikoolis (Narva mnt 25) toimuva teaduskonverentsi „Tagasi Eestisse“, programm. Konverentsil tutvustavad oma uurimistöid tagasi Eestisse naasnud teadlased, kes on töötanud või õppinud Euroopa riikides ja USA-s, Austraalias, Jaapanis ja Kagu Aasia äärealadel. Konverentsi korraldavad Tallinna Ülikool ja MTÜ Välis-Eesti Ühing. Programmi on koostanud Tallinna Tehnikaülikooli professor akadeemik Jakob Kübarsepp, Tallinna Ülikooli professor Peeter Normak, Eesti TA akadeemik Anto Raukas ja Välis-Eesti Ühingu juhataja Dr Leili Utno. Ettekandeid peavad 1990-2010 välismaal edukalt töötanud ja Eestisse tagasipöördunud eesti teadlased. Konverentsi eesmärk on välja selgitada teadlaste Eestisse tagasipöördumist soodustavad ja takistavad asjaolud. Konverentsi patroon on Tallinna Ülikooli rektor prof Tiit Land.

Konverentsi „Tagasi Eestisse“ programmikomitee liige, bioloogiadoktor Leili Utno

Konverentsil „Tagasi Eestisse“ esinejate teadlaste lühitutvustusi

Avaldame konverentsi 24.04.2013 “Tagasi Eestisse“ettekannete esitajate lühitutvustusi:

Tiit Land – Kaitses 1994. a. doktorikraadi Stockholmi Ülikoolis neurokeemia ja neurotoksikoloogia erialal. Töötas 1994–1999. a. USA Rahvuslikus Terviseinstituudis, 1999–2006. a.Stockholmi Ülikoolis. Alates 2007. a. töötab Tallinna Ülikoolis, 2008–2011. a. Tallinna Ülikooli Matemaatika ja Loodusteduste Instituudi direktor. TLÜ Rektor alates 2011. a.

Alvar Soesoo – Kaitses PhDteaduskraadi Monashi Ülikoolis, Melbourne, Australia. Uurinud geotektoonikat, kivimite geokeemiat, geoloogiliste protsesside modelleerimist, loodusresursse. Töötanud Kanada Memoriali Ülikoolis Newfondlandis ja Tübingeni Ülikoolis Saksamaal. Töötas 2002 –2011. a. TTÜ Geoloogia Instituudi direktorina. Alates 2010. a. Eesti Maavarade Komisjoni esimees. TTÜ füüsikalise geoloogia professor.

Kuldar Taveter – Kaitses 2004. a. tehnikateaduste doktori kraadi TTÜ-s. Töötas 1997–2005. a. Soome Riiklikus Tehnikauuringute Keskuses ja 2005-2008. a. Austraalias Melbourne Ülikoolis, kus uuris inimeste emotsioone ja interaktsioone rõhutavate sotsiotehniliste süsteemide ja mähisintellektiga hajussüsteemide arendamine metoodikaid ning stimulatsioonisüsteemide loomise metoodikaid. TTÜ tarkvaratehnika õppetooli juhataja, TTÜ informaatikainstituudi professor.

Jarek Kurnitski – TTÜ professor. Juhib TTÜ liginullenergiahoonete juhtimisgruppi. Energiaprogrammi juhina töötas 2009–2012. a. Soome innovatsioonifondis SITRA. Juhib REHVA liginullenergiahoonete töörühma.

Karin Dean – Öppinud 1999–2002. Singapuri Ülikoolis. TLÜ vanemteadur, PhD geograafias, osaleb IUT3-2 projektis „Kultuurimuutused: tähendusloome teoreetilised väljad ja mehhanismid“

Rando Tuvikene – Kaitses PhD teaduskraadi ökoloogia alal 2009. a. TLÜ-s. Tokio Mereteaduse ja Tehnoloogia ülikooli järeldoktor. Uurinud 2010–1012. a. Jaapanis Vaikse ookeani punavetikaliikide keemilist koostist. TLÜ vanemteadur.

Leili Utno – Kaitses bioloogiateaduste kandidaadi kraadi (PhD) 1972.a. Eesti Teaduste Akadeemias, bioloogiadoktorikraadi 1991. a. Läti Teaduste Akadeemias. Töötas Läti Teaduste Akadeemia Bioloogia Instituudis 1968-1975 teadurina ja 1975–1992. a. Riia Meditsiini Instituudi (alates 1991.a. Akadeemia) müokardi biokeemia laborijuhatajana. Aastail 1992-1994 EV Suursaadik Lätis. Töötas 1994–2001. a. juhtiva teadurina Keemilise ja Füüsikalise Keemia Instituudis. Välis-Eesti Ühingu juhataja alates 1995. a.

Konverentsi kava 24. aprillil 2013 Tallinna Ülikooli aulas, Narva mnt 25.

Loodusteadused ja arstiteadus

Eesistuja TLÜ rektor Tiit Land

  • Tiit Land, TLÜ professor – „Ameerikas rauda avastamas “.
  • Irja Lutsar, Tartu Ülikooli professor -„Ravimite annustamine lastele – kas üks suurus sobib kõigile?“
  • Madis Metsis, TLÜ vanemteadur „Ühe molekuli uurimisest looduse mitmekesisuse poole“.
  • Rando Tuvikene TLÜ vanemteadur „Tardained merevetikatest Jaapanis : kellele ja milleks?“
  • Alvar Soesoo, TTÜ professor „Välisriikides õpitu Eesti loodusvarade ja geoloogia uurimiseks“.

Tehnikateadused

Eesistuja professor Vahur Oja

  • Vahur Oja, TTÜ professor „Keemiainsenerialane teadustöö: kas Eestis või välismaal, kas firmas või ülikoolis?“
  • Jarek Kurnitski, TTÜ professor „Liginullenergiahoonete ehitamisele ülemineku olukord EL-s ja Jaapanis “.
  • Kuldar Taveter, TTÜ professor „Austraalias inimkeskseid tarkvarasüsteeme uurimas“.

Humanitaarteadused

Eesistuja VEÜ juhataja Leili Utno

  • Karin Dean, PhD, TLÜ vanemteadur „Poliitgeograafina Kagu-Aasia äärealadel“.
  • Ragnar Viir, PhD, arst „Globaalne sedentarism“.
  • Leili Utno, bioloogiadoktor Konverentsil osalejate arvamuste kokkuvõte

Kahest taasiseseisvunud Eesti Vabariigile pühendatud teaduskonverentsist

Jüri Raudsepp, PhD, dr. med.

Tosin aastat tagasi peeti Tallinnas Rahvusraamatukogus teaduskonverents „Kümme aastat taasiseseisvust Eestis“, kus kõrvuti Eesti teadlastega esinesid külalistena Leedu Vabariigi Saeimi liige Vytautas Landsbergis ja Läti Vabariigi asepeaminister Anatolijs Gorbunovs. Konverentsi korraldasid Välis-Eesti Ühing, Tallinna Tehnikaülikool, Euroülikool ning Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituut. Korraldajatel õnnestus konverentsil tehtud ettekanded ja nende ingliskeelsed tõlked koondada kogumikku “Kümme aastat taasiseseisvust Eestis. Ten years of restored statehood in Estonia1991-2001“, mille lehekülgedel Eesti tunnustatud teadlased ja oma ala asjatundjad annavad hinnangu taasiseseisvumise esimese kümnendi arengule.

Koguteose toimetaja Dr Leili Utno teeb kogumiku artiklite põhjal järgmise kokkuvõtte: ”Eesti rahvas on ratsionaalselt kasutanud oma teist võimalust, kuid pole rakendanud kõiki demokraatlikke põhiväärtusi ühiskonna arengus. Demokraatia areng ei tähenda ainult adekvaatseid otsustustasandeid, vaid on inimeste vastutustunde, usalduse, sallivuse, heaolu, osalemisväärtuste ja väärikuse toimimine ühiskonnas. Loodame, et saavutame selle järgmisel aastakümnel!”

Ajal, kui Ameerika Ühendriikide tollane välisminister Hillary Clinton õnnitles Eesti rahvast taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhul, nimetades Eestit “säravaks näiteks kogu maailmale”, toimus Rahvusraamatukogus taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud teaduskonverents “Kakskümmend aastat taasiseseisvust Eestis, 1991– 2011“. Konverentsi avas president Arnold Rüütel, märkides: “Iseseisvuse taastamist, seda kujundanud taustsüsteemi ning järgnenud perioodi on järjest enam asutud sügavuti analüüsima ja teaduslikult lahti mõtestama. Valdavalt on selle ajajärgu käsitluste hulgas domineerinud küll kas isiksusekesksed memuaarid või vähese üldistusastmega ning piiratud faktide hulgal põhinevad sündmuste kirjeldused. Samas tuleb tõdeda, et tegemist on vaieldamatult meie rahva elu ühe olulisema perioodiga, mille paljud õppetunnid omavad rakenduslikku väärtust ka täna. Seetõttu on tänuväärne ettevõtmine korraldada teaduskonverents „Kakskümmend aastat taasiseseisvust Eestis, 1991–2011“.“

Plenaaristungi ettekanded koondusid ühise nimetaja alla “Eesti riik” ja olid seotud Eesti riikluse kujunemisega kahe viimase aastakümne vältel.

Esinejad olid oma ala tippteadlased. Avaettekande pidas Eesti Teaduste Akadeemia asepresident akadeemik Jüri Engelbrecht teemal “Eesti teadlaste tegevus iseseisvusaastail”. Kõneleja rääkis teaduspõhisest Eestist erinevatel etappidel, esiteks aastail 2002–2006 ja käesolevatest arengumudelitest aastatel 2007–2013. Meie teaduse edusammud taasiseseisvumisele järgnenud 20 aasta jooksul on toimunud info- ja kommunikatsiooniteooria, biotehnoloogia ja materjalitehnoloogia valdkondades. Eesti teadlased onedukad ka biomeditsiinis ja nanotehnoloogias.

Sellele järgnes Jüri Raidla suurepärane ettekanne “Eesti tee õigusriiklikult õigusriiki“.Autor märkis, et õiguslik järjepidavus pole ainult väärtuspõhine printsiip, vaid ka praktiline kontseptsioon. Ta manitses riigikogulasi lõpetama õigusloomelise asendustegevusega, mis on instrument ametnikkonna suurendamiseks ja bürokraatia vohamiseks.Rahvastikuteadlane Allan Puur Tallinna Ülikoolist kõneles teemal “Eesti

rahvastiku arengu põhijooned 1991–2010.” Tema sõnul oleme jõudnud rahvastiku arengus etappi, mida iseloomustab pikenenud eluiga ja madal sündivus. Kui pärast taasiseseisvumist oli meestel keskmiseks elueaks 60,5 ja naistel 72,7 aastat, siis aastal 2009 juba 69,8 ja 80,1 aastat. Omaette probleemiks on kujunenud väljaränne, mis vähendas aastatel 2004–2009 elanike arvu Eestis 16,3 tuhande võrra. Tartu Ülikooli emeriitprofessor Astrid Saava ettekanne “Eesti rahvastiku tervisest aastail 1991–2010”oli eelkõneleja omale täienduseks. Teaduslikult on tõestatud, et inimese tervis sõltub peamiselt kolmest tegurist: päritud genofond, keskkond ja isiklik eluviis. Tervist iseloomustavaks uueks mõisteks on kujunenud tervena elatud aastad. Kui 2004. aastal oli see Eesti meestel 50 ja naistel 53,5 aastat, siis 2008. aastal vastavalt 52,9 ja 57,3 aastat. Nagu näeme, on see meestel suurenenud nelja aastaga ligemale kolme ja naistel ligemale nelja aasta võrra. Üle kümne aasta Tallinna Tehnikaülikooli õppeprorektoriks olnud professor Jakob Kübarsepp kõneles “Reformidest Eesti kõrghariduses läbi kahe aastakümne”. Iseseisvusaja esimestel aastatel oli olulisemaks õppesüsteemi reformiks ainesüsteemi reform, mis tähendas üleminekut nõukogulikult kursusesüsteemilt ainesüsteemsele õppele, millele vastas 1999. a. vastu võetud Bologna 3+2 programm. See õpe käivitus Eesti ülikoolides alates 2002/03. õppeaastast ja tähendas kolmeaastast bakalaureuseõpet ja kaheaastast magistriõpet. Autori ettekanne oli ülevaatlik ja huvipakkuv ning andis asjatundlikke vastuseid ajakirjanduses seni avaldatud katkendlikele teadetele raskustest Eesti kõrghariduse taseme hoidmisel. Konverentsist osavõtjana tõdesin, et teaduskonverents “Kakskümmend aastat taasiseseisvust Eestis“ oli kui sõõm värsket õhku. Värskuse tõid konverentsisaali plenaaristungi ettekannete autorid Jüri Raidla, Allan Puur, Astrid Saava, Ants Laaneots ja sümpoosionil “Ühised väärtused“ kõnelnud Reet Vääri, Sirje Helme, Diana Beltadze, Leili Utno ning konverentsi lõppsõnumi esitanud Toomas Varrak. Neid oma ala asjatundjaid on harva kuulda ja näha. Nagu ülalpool refereeritud ettekannete sisust nähtub, sisaldavad need kahekümne aasta jooksul saavutatud rahuldavaid tulemusi. Ühepäevasel juubelikonverentsil ei peetud ettekandeid, mis oleksid toonilt tegelikku olukorda arvustavad, ilustavat lakki mahakraapivad, mis hõlmaksid Eesti arengu halbu külgi. Ettekannetes ei kajastunud meie ühiskonna teatud absurdisituatsioonid: on probleeme koolireformi ja haldusreformi takerdumisega, kuid pole lahendusi; on ilusad valed edukast Eesti riigist ja viie rikkama Euroopa riigi hulka jõudmisest, kuid pole tõest kinnitust nende ootuste õigustamiseks!

Teadus on alati vastandunud valele. Teaduse eesmärgiks on teenida tõde, mis teaduskonverentsil käsitletud valdkondade lõikes ka õnnestus. Konverentsil jäi vajaka majandusteadlaste argumenteeritud selgitustest. Majandusteaduse põldu tuleks hoolikamalt künda ja külvata – edulootus peab jääma, kuid heal akadeemilisel tasemel terviklikust Eesti majanduse arengu analüüsist on puudu. Üheks põhjuseks on tõenäoliselt “staaride” kultiveerimine Eesti poliitikas teatud nomenklatuuri kuuluvateühiskonnategelaste või arvamusliidrite näol. Tüdimuseni on eetris ja ekraanil ühed ja samad isikud, kes ajavad Eesti majandusarengust asjatundmatut juttu ning kujundavad ajakirjanduse abil valearvamusi. Siinjuures peab märkima, et teatud tegelastele võimaldatakse sõnavõtmist, nende mannetuid töid avaldatakse ja subsideeritakse ning tihtipeale ka premeeritakse. Näiteks on ühe perekonna koostatud teost “2010/2011 Eesti inimarengu aruanne” õigustatult kritiseeritud, kuid see on ajakirjanduses pälvinud kiitva hinnangu ning koostajat on isegi premeeritud. Minul kui arstil ja meditsiiniteaduste kandidaadil jäi ülalnimetatud aruannet lugedes mulje võhiklikkusest või tahtlikust vassimisest inimeste tervisenäitajate interpreteerimisel. Tekib oht, et sellised üllitised aitavad kujundada kallutatud arvamust meie ajaloost või koostada meie riigi 21. sajandi “kroonikat”, mis ei vasta tegelikkusele.Seepärast on oluline, et teadlaste roll ühiskonnas oleks nähtavam. Hinnatav on, et juubelikonverentsi päevaks, 20. augustiks 2011 ilmus heas kujunduses ka konverentsi ettekandekogumik “Kakskümmend aastat taasisesisvust Eestis, 1991–2011“, mis sisaldas konverentsil peetud ettekannete eesti- ja ingliskeelseid tekste. Koguteose sisu kokkuvõttes kirjutab väljaande koostaja ja toimetaja Dr Leili Utno: “Vaatamata näilisele majandusedule on Eestis inimeste elukvaliteet, võrreldes teiste Euroopa riikidega, üks madalamaid. Eesti rahva jätkusuutlikkuse piduriks on sotsiaalkulutuste madal osakaal rahvuslikus kogutoodangus. Vajaliku tööjõu nappus ohustab Eesti tulevikku. Sestap sõltuvad meie tulevikulootused suures osas sotsiaalkulutuste taseme tõusust kolmandal taasiseseisvuse aastakümnel. “Seega, nii nagu juubeliaasta konverentsil 2001. aastal avaldati lootust, et Eesti rahva elujärg paraneb taasiseseisvumise teisel aastakümnel, nii loodeti ka teise aastakümne lõpul 2011. aastal peetud konverentsil, et paremad päevad on meil veel ees. Lootus jääb! Teaduskonverents “Kakskümmend aastat taasiseseisvust Eestis, 1991–2011“ sai Eesti teadlaste poolt kokku kutsutud kodanikealgatuse korras. MTÜ Välis-Eesti Ühing ja Euroinfoühing on avaldanud ettekandekogumiku “Kakskümmend aastat taasiseseisvust Eestis, 1991–2011“ kirjastuse „Välis-Eesti“ väljaandena.

Loomulikult ei ole Eesti riigi taasiseseisvumisele pühendatud kahe teaduskonverentsi korraldajad, ettekannete autorid ja ettekandekogumike toimetaja Dr Leili Utno teinud oma tööd eesmärgiga teenida tunnustust. See vaev on nähtud austusest oma riigi ja rahva vastu ning tõeste sündmuste jäädvustamise nimel.Selle eest minu tänu ja siiras lugupidamine,

Jüri Raudsepp, arst ja teoloog

Väliseestlased ja Välis-Eesti Kongressid

Leili Utno, Välis-Eesti Ühing, Tallinn

Eestlaste rohke ränne väljapoole oma põlist asuala algas 19. sajandil. Selle põhjuseks oli rahvastiku suur juurdekasv ja agraarühiskonna lagunemine Eestis. Asuti elama Venemaale, Lätti, Põhja-Ameerikasse ja Austraaliasse.

Väliseestlaste ühtekoondumine algas 19. sajandi lõpul. Esimene eesti selts väljaspool Eestit loodi New Yorgis 1898. aastal. Hiljem moodustati eesti seltse ka mujal Ameerikas, samuti tekkis neid Austraalias. 20. sajandi algusaastail välja rännanuil oli senisest enam teadmist oma rahvuslikust eripärast, eesti rahvalauludest ja laulupidudest. Kui 1918. aastal sündis Eesti riik, pöördus suur osa idasuunas välja rännanud eestlastest tagasi kodumaale.

Eestis hakati 1920. aastail väliseestlaste vastu rohkem huvi tundma. Võimalik, et seda põhjustas eestlaste eriti ulatuslik väljaränne Ameerikasse. Eesti Noorsoo Keskliidu ettepanekul otsustasid 1926. aastal kirjandusseltside esindajad ja kultuuritegelased astuda samme, et tutvustada väliseestlastele Eesti riikliku iseseisvuse mõtet, eesti vaimuvara ja elu Eestis.

18. aprillil 1928 otsustasid väliseestlastest huvitatud Eesti ühiskonnategelased ellu kutsuda organisatsiooni, mis tegeleks konkreetselt Välis-Eesti teemaga ja asutaks Tallinnasse väliseestlastega suhtleva keskuse. Asutati Välis-Eesti Ühing hoidmaks kodumaal ja välisriikides elavate eestlaste vahelisi sidemeid.

Ühingu asutamispäeva peetakse I Välis-Eesti Kongressiks, kes seadis eesmärgiks, et välismaal asuvad eestlased oleksid teadlikud Eesti elust, säilitaksid rahvusliku ühtekuuluvustunde ning võimalusel rikastaksid kodumaal toimuvat võõrsil omandatud teadmiste ja oskuste abil. VälisEesti Ühingu kätte koondusidki kogu väliseesti liikumisega seotud ettevõtmised, sellest sai väliseestlaste keskorganisatsioon ja ajakirjast “Välis-Eesti“ sai kõikide väliseestlaste ühine häälekandja. Välis-Eesti kongresside kokkukutsumine Eesti üldlaulupidude eelõhtul, mil Tallinna saabub eestlasi kõikidelt mandritelt, on üle 80 aasta olnud Välis-Eesti Ühingu põhikirjaline ülesanne.

Tallinnas on Välis-Eesti kongresse peetud kuuel korral. Esimesed kolm toimusid aastail 1928, 1933 ja 1938 (1, 2). Välis-Eesti Ühingu algatusel toimus ka 11.–15. augustini 1996 Tallinnas Eesti Teadlaste Kongress, millest võttis osa rahvuskaaslastest teadusinimesi 12 riigist (3). IV Välis-Eesti kongress peeti pärast 61-aastast pausi – 29. – 30. juunil 1999. Siis oli Tallinnas koos eestlasi Abhaasiast, Austraaliast, Argentiinast, Eestist, Inglismaalt, Kanadast, Lätist, Rootsist, Saksamaalt, Soomest, USA-st ja Venemaalt.

Plenaaristungit “Eesti keel ja identiteet” juhatasid keeleteadlased Mati Hint Tallinna Pedagoogikaülikoolist ja Raimo Raag Uppsala Ülikoolist. Teist plenaaristungit, mille teemaks “Eesti sotsiaalareng ja eestlaste sotsiaalprobleemid”, juhatasid sotsioloog Peeter Tulviste ja poliitikateadlane Toomas Varrak. Kongressikavva kuulunud sümpoosionit “Eestlaste elu mandritel ja maadel” juhatas Välis-Eesti Ühingu juhataja Dr Leili Utno. Sellest Välis-Eesti kongressist kujunes tõeline eestlaste rahvuslikku ühtsust ja vaimsust koondanud üritus. Tõdeti, et eestlasi endistviisi ühendavad eesti keel ja ühinguline või isiklik side Eestiga. Kongressil kõneldust annab ülevaate ettekannetest tehtud kokkuvõtete kogumik (4).

V Välis-Eesti kongress 1. juulil 2004 käsitles eestluse järjepidevust ja eestlaste missiooni üleilmses ulatuses. Plenaaristungi teema oli “Eesti kultuuri-, teadus- ja haridusseltside tegevus välisriikides”. Nenditi, et 1944. aastal rohkearvuliselt välismaale siirdunud eesti pagulastel polnud objektiivsetel põhjustel õnnestunud tagada põlvkondade rahvuskultuurilist järjepidevust. See eeldanuks pidevat suhtlemist oma kultuurikeskkonnaga, kuid isegi keeleoskuse edasiandmine oli jäänud võõras keskkonnas väheseks. Keel on vaieldamatult kultuuri edasikandvuse tähtsaim eeldus, kuid kultuurist osasaamiseks läheb vaja eelteadmiste kogumit. Seetõttu soovitas kongress taotleda ka Välis-Eestis eestikeelse keskhariduse võimaldamist.

Sel kongressil kõneldi samuti väliseestlastest haridustegelaste nappusest. Tõdeti, et 21. sajandi algusaastail puudub Välis-Eesti kultuuri- ja haridusringkondades 40-aastaste põlvkond. Samuti on ka kodumaal tegutsevate teadlaste hulgas see põlvkond vähe esindatud. Järeldati, et nii kodumaal kui ka võõrsil ei valinud eesti noored 1980.–1990. aastatel peamisteks tegevusaladeks kultuuri ja teadust, vaid suundusid äritegevusse. Põhjusteks arvati olevat sellele ajajärgule iseloomulikud trendid ja majanduslikud eelistused.

Teaduse ja kultuuri kui ühiskonna ühe kandvama osa mõju eestlaste ühismeele hoidmisele ilmnes Moskva Teadlaste Seltsi ja Tartu Instituudi Torontos esindajate ettekannetest (5).

V Välis-Eesti kongressist osavõtjad kuulasid ka sümpoosioni ”Eesti kultuur avatud ühiskonnas” ettekandeid ning osalesid arutelul “Eestlasedmaailmas”. Kongress tõdes, et hoolimata pikast perioodist, mil Eestis valitsenud võõrvõim püüdis lõhkuda väliseestlaste sidemeid kodumaaga, on need siiski hästi püsinud. Välis-Eesti seltsid ja kogu väliseestlaste ühiskond tervikuna oli aktiivselt tegutsenud Eesti iseseisvuse ideede hoidmisel, kaasa aidanud riikliku iseseisvuse taastamisele. Tunnistati, et Välis-Eesti on auga täitnud oma kohust eestluse hoidmisel kogu maailma ulatuses. Kongress avaldas tunnustust ja tänu kõigile, kes on selle nimel tegutsenud. Ühtlasi jõudis V Välis-Eesti kongress järeldusele, et aeg on muutnud Kodu-Eesti ja Välis-Eesti suhete iseloomu. Asjalikumaks on muutunud Välis-Eesti liidrite suhtumine Eesti Vabariigi arengusse üha muutuvas Euroopas. Samaaegselt muutub ka väliseestlaslik ühiskond, täienedes Eestist tulnud uute liikmetega. See nähtus on viimasel aastakümnel olnud tähelepanuväärselt intensiivne Euroopa riikidesse ja USA-sse suunduvate noorte tõttu.Käesoleval ajal on oluline, et kodumaalt lahkunud noored säilitaksid kuuluvuse eesti kultuuriruumi. Selline aktiivne hoiak on omane paljudele väljarännanud eesti peredele, kes hoolitsevad oma lastele eesti keele õpetamise eest. Eesti diasporaa haridusalast tegevust on viimastel aastatel toetanud Eesti Haridusministeerium, varustades väliseesti koole õppevahenditega ja suunates sinna õpetajaid. Kongress hindas kõrgelt koostööd estofiilidega, tunnustades nende tegevust kui olulist toetust Välis-Eesti ja Kodu-Eesti sidemete hoidmisel ning arendamisel uutes oludes.

Heaks kiideti ettepanek sagedamini korraldada Tallinnas ja mujal Eestis väliseestlaste osalusega üritusi, et kiiresti muutuvas maailmas oleks kõigil eestlastel võimalus Eesti arengu kohta tõepärast infot saada ja teha omi ettepanekuid koostöö edendamiseks.

VI Välis-Eesti kongress peeti Tallinnas 2. juulil 2009. Selle kava koostamisel lähtuti tõdemusest, et ühemiljonilise eesti rahva suurimaks väärtuseks on eesti inimesed kogu maailmas, nende looming ja teadmised. Plenaaristungil „Eesti riik ja tema väärtused“ analüüsiti teemasid väga mitmest aspektist. Rahvastikuteadlane Allan Puur käsitles rahvastiku arengu sõlmprobleeme, tõdedes, et käesoleval ajal pole Euroopasse jäänud enam ainsatki rahvast, kelle sündimus on ulatunud taastetasemele. Eestis toimus pööre liigmadala sündimuse suunas 1990. aastate algul, olles üks järsemaid kogu Euroopas. Teadlane märkis, et sellist langust saab endale lubada üks-kaks põlvkonda, kuid seejärel tuleb käitumist muuta, kui rahval on siht püsima jääda.

Märkimisväärne on, et 1980. aastate lõpul moodustas Eestis sisserände tagajärjel kujunenud välispäritolu rahvastik 36% kogu rahvastikust (absoluutarvuliselt 564 000). Rände ja loomuliku iibe koosmõjul oli mitte-eestlaste arv 2000. a. rahvaloenduseks vähenenud 440 tuhandeni, eestlaste osakaal rahvastikus aga tõusnud 68,2 protsendini. Ka pärast 2000. a. rahvaloendust on Eesti rändeiive püsinud miinuspoolel. Võrreldes paljude Ida-Euroopa siirderiikidega on põlisrahvastiku väljaränne Eestist olnud tagasihoidlikum (6). Allan Puuri sõnul on Eesti kohta rahvastikuprognoose üllitatud alates 1994. aastast. Nii oleks 2009. aastast pärit ÜRO prognoosi kohaselt 21. sajandil Eesti rahvaarv 1,233 miljonit. Seda võib aga suuresti muuta väljaränne ja eakate suhtarv. “Heade prognooside täitumise võtmeks on riigi kulutused inim- ja sotsiaalsesse kapitali,“ nentis Allan Puur ettekannet lõpetades. Kristiina Ross pidas kõigile suurt huvi pakkunud ettekande „Eesti keeleteadlaste missioon“. Tiina Tammani arutelu teemal “Keel kui eestlasi ühendav ja lahutav tegur“ oli omapärane käsitus kaasaegsest keelepruugist siin- ja sealpool piire(6). Hea akadeemilise tasemega jäi meelde Dr Anu Korbi ettekanne „Venemaa eestlaste pärimuskultuurist“, mis on avaldatud ka kongressi kogumikus (6). Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud Tiia Järg esitas köitva ülevaate eesti muusika ühe suurkuju, helilooja Rudolf Tobiase elust ja loomingust (6). Märkused ja mõtted Eesti Kunstnike Koondise Torontos tegevusest, mida esitas Elva Palo, avas veel ühe tahu väliseestlaste loometegevusest uuel asukohamaal. Eesti päritolu professionaalsed ja harrastuskunstnikud Torontos on teinud oma kultuurivaliku eestluse kasuks (6).

Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et 2009. aastal suure ja modernse kunstimuuseumi KUMU ruumes toimunud VI Välis-Eesti kongress tõi kokku erinevate tegevusvaldkondade esindajaid, kelle mõttevahetuses käsitleti väärtusi, mis aitavad eestlusel püsima jääda ja suhestuda väliseesti kultuuripärandiga.

Järgmine, korraline VII Välis-Eesti kongress peaks toimuma 2014. aastaüldlaulupeo eelõhtul, et jätkata arutelu Eesti riigi seisundi üle maailmas ning pakkuda mõttevahetusi selle üle, mis eestlasi ühendab ja vaimult tugevaks teeb.

Kasutatud kirjandust:

  1. Organiseeritud Välis-Eesti. Album I. Tallinn, 1934, 120 lk.
  2. Organiseeritud Välis-Eesti. Album II. Tallinn, 1939, 119 lk.
  3. Eesti Teadlaste Kongress. Ettekannete kokkuvõtted. Tallinn, 1996, 399 lk.
  4. IV Välis-Eesti Kongressi ettekannete kokkuvõtted. Tallinn, 1999, 123 lk.
  5. V Välis-Eesti Kongressi ettekannete kokkuvõtted. Tallinn, 2004, 122 lk.
  6. VI Välis-Eesti Kongress. Ettekannete kokkuvõtted. Tallinn, 2009, 80 lk.

Eesti Teadlaste Kongress 1996 ehk Eesti teaduse 20. sajandi lõpu tomograafia

Jüri Martin, Eesti TA akadeemik

Pärast Välis-Eesti Ühingu taasloomist aastal 1995 oli Ühingu juhatuse üheks esimeseks algatuseks Tallinna kokku kutsuda eesti teadlased kodumaalt ja võõrsilt.

Sellesisuline ettepanek tehtigi Eesti Teaduste Akadeemia presidendile Jüri Engelbrechtile ning akadeemikutele Ülo Jaaksoole ja Anto Raukasele. Eesti teadlaste kongressi kokkukutsumist toetasid hiljem Teaduste Akadeemia juhtkond ning mitmed haridus- ja teadusasutused, kelle esindajad moodustasid Eesti Teadlaste Kongressi korraldava ja programmitoimkonna. 1996. a. eesti teadlaste kokkutuleku korraldajate hulgas oli nimekaid teadlasi ja teadusejuhte: H. Elmet, J. Engelbrecht, M. Heidmets, M. Hint, Ü. Jaaksoo, A.-E. Kaasik, M. Kelve, I. Koppel, K. Kull, R. Küttner, G. Liidja, E. Lippmaa, J. Martin, I. Oro, J.-M. Punning, R. Raud, A. Raukas, J. Reiljan, P. Saari, M. Saarma, T.-A. Sulling, L. Utno, M. Veiderma.

Eesti Teadlaste Kongress 1996, kuigi, võib öelda, polnud midagi maailmateadusest eraldi seisvat, oli oluline sündmus väljendamaks teadlaste ja ühiskonna vastastikuse mõistmise olulisust ning vajadust koondada ressursse ühiskonna sotsiaalses ja majanduslikus arengus paratamatult esile kerkivate probleemide lahendamiseks. Eesti Vabariigis oli iseseisvuse taastamise järel hulk pakilisi probleeme peaaegu kõigis eluvaldkondades. Teadlaste kongress seoti ajaliselt Tallinnas esmakordselt korraldatavate ESTO päevadega, arvestades, et teadlasi üle maailma viibib sel ajal kodumaal eestlaste ühisüritusel. Kongressist võttis osa 520 teadlast, neist üle saja välisriikidest lähedalt ja kaugelt. Avaüritused toimusid Estonia kontserdisaalis, sümpoosionid teadusinstituutides, lõpp-plenaaristung Tallinna Tehnikaülikoolis. Pidulikul avamisel rõhutas Eesti Vabariigi president Lennart Meri teadlaskonna missiooni tähtsust, olgu see siis üleilmne või siin Eestis. Kongressi filosoofiat väljendas president ilmekalt nii: “Mind on kiusanud üks mõte, mis võib teid üllatada, nimelt: teadus, olles loometegevus, nagu luuletamine või musitseerimine, on alati olnud iga populatsiooni „riiklik“ institutsioon.“ Ja veel: „Niisiis on teadus alati olnud vältimatu institutsioon populatsiooni või rahvuse püsimiseks, ja tänapäeva maailmas, niisiis ka Eesti Vabariigis, on teadus riiklik institutsioon… Riik saab püsida üksnes tingimusel, kui teadlaskond mõistab oma loometegevust hinnata kui riikliku julgeoleku kõige efektiivsemat komponenti.“

Avaistungil kõneles haridusminister Jaak Aaviksoo teemal „Eesti teadus ja maailma teadus“ ning Eesti Teaduste Akadeemia president Jüri Engelbrecht pidas ettekande „Teaduse ja ajastu ristlevad huvid“. Kongressi avamisele järgnenud plenaaristungil peeti olulisi Eesti teaduslugu üldistavaid ettekandeid: Els Oksaar (valiti 1998. a Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmeks) „Keelte ja kultuuride kontaktist mitmekeelsuse tagapõhjal“ ja Ingrid Rüütel „Eesti rahvalaulu ajaloolised kihistused etniliste suhete ja kultuurikontaktide kajastajana“. Suurkogu programm, mida jätkus kolmele päevale, jagunes 22 sümpoosioni vahel: rahvuskultuur (juhatajad I. Rüütel ja P. Olesk), keeleteadus (M. Hint, P. Kokla, M. Ehala, T.-R. Viitso, E. Oksaar), keemiateadused (I. Koppel, T. Tenno, J. Järv), bioloogiateadused (J. Martin, U. Tartes), tehnikateadused (J. Metsaveer, R. Küttner), arstiteaduse üldküsimused (A.-E. Kaasik, T. Veidebaum), kardioloogia (R. Teesalu, T.-A. Sulling), kirurgia (A. Peetsalu, I. Oro), keskkond ja tervis (H. Kahn, A. Viru), majandusteadus, molekulaarbioloogia, põllumajandusteadused, infoühiskond ja haridusuuendus Eestis (J. Orn), õpilane ja õpetaja haridusuuenduses (I. Unt), Eesti rahvastiku

areng (K. Katus), ühiskonnateadused sajandilõpu Eestis (M. Heidmets), bioenergeetika (V. Saks, E. Seppet), oksüdatiivne stress, antioksüdantide toimemehhanismide uurimine (L. Utno, M. Zilmer), kliima ja selle tulevik (J.-M. Punning), Eesti maastikud (L. Reintam), matemaatika ja astronoomia, füüsika ja geofüüsika, informaatika, geoloogia üldprobleemid (A. Raukas), keskkonnageoloogia (V. Puura). Teadlaste suurkogu põhieesmärk oli vastastikune informatsioonivahetus ning kontaktide sõlmimine ja tugevdamine. Osavõtjad pidasid kongressi kordaläinuks. Nagu kongressist möödunud aeg kinnitab, on Eesti teadlased ja nende teadustegevus maailmas märgatav, koostöö paljudes valdkondades on andnud silmapaistvaid tulemusi ja toonud rahvusvahelisi tunnustusi. Sel eesti teadlaste kokkusaamisel on arvestatav koht eestluse vaimu koondamisel ning teaduse arengus ja ajaloos. Eesti Teadlaste Kongressi 1996 deklaratsioon ilmus 23. augustil 1996 Kultuurilehes.

Kongressi ettekannete lühikokkuvõtted on avaldatud Eesti Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Pedagoogikaülikooli, Eesti Põllumajandusülikooli, Eesti Teadusfondi, Välis-Eesti Ühingu, Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi, Küberneetika Instituudi, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi, Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi, Eksperimentaalbioloogia Instituudi, Rahvusvahelise KeskkonnabioloogiaKeskuse ja Eesti Arstide Liidu loostöös ilmunud Teaduste Akadeemia Kirjastuse 399-leheküljelises väljaandes „Eesti Teadlaste Kongress, 11.-15. augustini 1996. Ettekannete kokkuvõtted. Tallinn, 1996“.

Saatesõnumi sellele kogumikule kirjutas akadeemik Jüri Engelbrecht, kes rõhutas, et „Eesti Teadlaste Kongressi kandvaks ideeks on teaduse väärtustamine, mida saab teha vaid ühiste jõupingutustega. Eesti soost teadlasi elab ja töötab ka paljudes teistes maades ning nende sidemed kodumaaga on oluline toetus Eesti teaduspotentsiaalile“, ning, refereerides Konstantin Pätsi poolt 1938. aastal Teaduste Akadeemia avamisel öeldut: “Me peame oma teadusliku töö resultaadid rakendama oma rahva iseteadvuse tõstmiseks. “Eestis kõneldavad keeled 2011. a. loendusandmete valguses

Diana Beltadze, Eesti Statistikaamet

Eesti rahvaloenduste 130-aastases ajaloos on 11 loendust, igaüks neist eriline. Juba ammu ei piirdutud ainult sellega, et teada saada rahvaarvu, vaid välja tuli selgitada suur hulk rahvastiku paiknemiseja koosseisu näitajaid. Eestis korraldatud loendusi iseloomustavad nn traditsioonilised küsimused. Kõigil rahvaloendustel on inimestelt küsitud rahvust ja usukuuluvust. Ka emakeelt (tavakeelt) on Eesti rahvaloendustel küsitud juba pikka aega, kuna eestlaste rahvuslik identiteet tugineb väga olulisel määral eesti keelele. Loendusjuhendi järgi määratleti 2011. aasta loenduses emakeelt kui varases lapsepõlves esimese keelena omandatud keelt, mida isik üldjuhul kõige paremini oskab, kusjuures isiku emakeel ei pidanud kokku langema tema rahvusega. Väikelaste kohta kehtis reegel, et lapse emakeele otsustavad tema vanemad. Kui vanematel oli lapse emakeele üle raske otsustada, võis loendusel märkida leibkonnas tavaliselt kõneldava keele. Kurtidel oli võimalik klassifikaatorist valida kolm viipekeele varianti: eesti, vene või muud viipekeeled (peale eesti ja vene). Kui aga isik oli kurdiks jäänud vanemas eas, märgiti emakeeleks lapsepõlves esimesena omandatud keel. Esmakordselt lisandusid 2011. aasta loendusprogrammi küsimused kohaliku keelekuju (murde, murraku) oskamise kohta. Neid küsimusi esitati vähemalt kolmeaastaste puhul, kelle emakeeleks oli eesti keel. Kohaliku keelekuju või murde all mõeldi eesti kirjakeelest erinevat kohalikku keelepruuki, mitte võõrkeeli. Kohaliku keelekuju või murde oskajaks loeti isik, kes saab sellest aru ja suudab ennast selles väljendada. 2011. aasta rahvaloendusel võis võõrkeeleoskuse alla märkida rohkem keeli kui varasematel loendustel. Näiteks nõukogude ajal võis võõrkeeleks märkida vaid ühe NSV Liidu rahvaste keele, mida inimene kõige paremini oskas. Seega oli viimasel loendusel etnilis-kultuuriliste tunnuste plokk varasemast suurem. Järgnev ülevaade keeltest põhineb Statistikaameti poolt 30. augustil 2012 ja 27. märtsil 2013 avaldatud 2011. aasta loendusandmetel ning 2006 aastal andmebaasis avaldatud 2000. aasta loendusandmetel. Erinevate keelte oskust märgiti senisest rohkem Rahva ja eluruumide loenduse esialgsetel andmetel loendati 2011. aasta 31. detsembri seisuga vähemalt 157 eri emakeelt (koos eesti keelega); 2000. aasta loenduse andmetel oli emakeeli vaid 109. Neid arve täpselt võrrelda ei ole õige, sest keelte klassifikaatorit on vahepeal muudetud. Näiteks on praegusesse klassifikaatorisse lisatud järgmised keeled: 1) viipekeel (eesti); 2) viipekeel (vene); 3) viipekeel (muud, v. a eesti ja vene); 4) krimmitatari keel (2000. aastal oli ainult tatari keel) jm. 2000. aastal pandi mordva keeled kokku, kuna vastused polnud täpsed; nüüd olid ersa ja mokša keel nimetatud eraldi. Kui oleks tarvis sisulist võrdlust, peaks klassifikaatoreid keelte kaupa võrdlema ja selleks võib vaja olla keelelisi teadmisi. Seega ei ole siinses võrdluses üldse arvestatud klassifikaatori muutust ja tegelik keelte arvu vahe on väiksem.

Eesti keel kui emakeel ja riigikeel

Loendusel märkis end eestlaseks 69,7% loendatud 1 294 455 püsielanikust. Emakeelena räägib eesti keelt üle ühe protsendi rohkem elanikke kui neid oli 2000. aasta loenduse ajal. Alates kolmandast eluaastast on eesti keele kui emakeele rääkijaid 1 153 200 inimese seas üle 69% ja eesti keele oskajaid 82,7%.

Kui vaadelda eesti keele kui riigikeele oskust Eesti elanike seas alates kümnendast eluaastast, võib märkida, et eesti keele oskus oleneb paljuski vanuserühmast. Vanemates vanuserühmades on eesti keele kui võõrkeele oskajaid vähem kui näiteks 20–29-aastaste hulgas. Alates vanuserühmast 10-aastased ja vanemad ei valda riigikeelt 190 535 püsielanikku. Enamik neist elas seisuga 31.12.2011 Harjumaal (kokku 93 011 inimest) ja Ida-Virumaal (kokku 79 949 inimest). Pealinnas Tallinnas ei osanud riigikeelt 76 619 inimest ning Narvas 38 993 inimest. Rohkem kui pooled riigikeele mitteoskajatest (kokku 110 916) olid üle 50-aastased. Endine on vene keelt emakeelena kõnelejate osatähtsus Eesti rahvastikus (29,6%). Kui aga võrrelda seda venelaste osatähtsusega, mis oli 25,2%, võib järeldada, et osa inimesi ilmselgelt on üle läinud vene keelele. Lõplike loendustulemuste põhjal peaks selguma, kui paljude mitmerahvuseliste või rahvuskeelt mitte kõnelevate perede laste emakeeleks on vene keel. Alates kolmandast eluaastast on vene keele kui emakeele rääkijaid 372 480 ja mõnes muus emakeeles rääkijaid kokku 22 103.

Esimest korda sai 2011. aasta loendusel täpsemalt märkida viipekeelt; eesti viipekeele märkis emakeeleks 147 isikut. Keeli, mida emakeelena kõneleb üle saja inimese, on Eestis 25. Kõige enam kõneldakse eesti, vene ja ukraina keelt. Võrreldes 2000. aasta loenduse tulemustega on kohad vahetanud soome keel (nüüd neljas) ja valgevene keel (nüüd viies). Soome keelt räägib emakeelena 2617 isikut, kuid soome keele kõnelejate arv on vähenenud peaaegu kaks korda; valgevene keelt räägib emakeelena 1663 isikut, kuid kõnelejate arv on jäänud peaaegu kolm korda väiksemaks. Võrreldes 2000. aasta loendustulemustega on vähenenud ka läti, leedu, poola ja tatari keelt emakeelena kõnelejate arv. Samas on, võrreldes 2000. aastaga, üle kolme korra suurenenud nende arv, kes räägivad emakeelena inglise keelt (881 isikut). Rohkem on ka aserbaidžaani, rootsi, gruusia, hispaania ja prantsuse keele kui emakeele kõnelejaid. Samaks on jäänud armeenia ja mari keele kõnelejate arv. Eesti keel on emakeel Oskab eesti keelt võõrkeelena Ei oska eesti keelt 23 Huvitav on märkida, et juudi rahvus on esialgsetel andmetel märgitud rohkem kui 1900 inimesel. Nende hulk on kahanenud, kuid võrreldes varasemate loendustega on väga vähe ehk alla saja korra märgitud emakeeleks juudi keelt – jidišit ja ka heebrea keelt.

Keel kui identiteedikandja

Lingvistilisse rühma kuuluvust on võrreldes religioossetesse ja rahvusrühmadesse kuuluvusega kergem kindlaks määrata, samas saab keelekasutust määrata väga erineval viisil. See oleneb vajadusest, näiteks mitmete definitsioonide ja klassifitseerimisviiside rakendamisel, kuid väikesed möödalaskmised võivad anda soovitust erinevaid tulemusi. Näiteks küsimus emakeele kohta kõrvuti küsimusega usutunnistuse kohta esitati Eestis juba esimestel rahvaloendustel, veel Tsaari-Venemaa koosseisus. On teada, et 1897. aasta rahvaloendusel oli ilmselt tegu näpuveaga: valikuna oli loendajale emakeele märkimiseks ette antud eesti, saksa, valgevene, väikevene ja läti keel, aga puudus suurvene keel, mistõttu polnud hiljem võimalik idaslaavi keelte kõnelejaid eristada, ja neid kõiki käsitleti venekeelsetena (Berendsen, V ja Maiste M “Esimene ülevenemaaline rahvaloendus Tartus“ Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv,Tartu 1999, lk 125).

Enamasti on etnilise rühma moodustumise aluseks emakeel, kuid alati ei ole see nii ühene. Kui eesti kultuuriruumi säilimist ohustab eelkõige eesti keelt kõnelevate inimeste arvukuse vähenemine, siis eesti keele väljatõrjumist teiste keelte mõjukuse kasvu tõttu kultuuriruumis loendusandmetel märgata ei ole. Eesti keele ülekaal mõnede teiste emakeelte kõnelejatega võrreldes on märkimisväärne. Vastupidi – ilmneb, et äärealadel, eelkõige Lõuna-Eestis, soovivad elanikud üha enam säilitada rahvuskultuuri kohalikku identiteeti. Murdekeeleoskuse kohta esitati küsimus emakeelena eesti keelt kõnelevatele vähemalt kolmeaastastele inimestele. Kokku küsiti murdekeeleoskuse kohta 852 968 inimeselt; neist 72% märkis, et ei oska murdeid. Eesti keele murdeid oskab loenduse andmeil 131 243 isikut. Murdekeeleoskajate seas on naisi rohkem kui mehi (vastavalt 73 198 ja 58 045). Kõige enam on Võru murde oskajaid – kokku 87 048 inimest, sh Setu murrakut oskab 12 549 inimest. Teine suurem rühm oskab saarte murdeid – kokku 24 520 inimest, sh 1320 Kihnu murraku oskajat. Kolmandal positsioonil on Mulgi murde oskajad – neid on kokku 9698. Eesti kirjakeel on ühtlustatud keelekuju, millel on palju ühisjooni põhjaeesti keskmurdega, ilmselt seetõttu märgiti loendusel põhjaeesti murdeid peaaegu kaks korda vähem. 2323 isikut märkis, et oskab murret, kuid täpne murre on teadmata. Murdekeeleoskus jäi teadmata 15 169 isiku puhul.

Kokkuvõte

Eesti keele kui emakeele oskajate osatähtsus on Eesti rahvastikus suurenenud (1%). Seda võib siduda eestlaste osatähtsuse kasvuga rahvastikus. Rahva ja eluruumide loenduse esialgsed andmed näitavad, et kõige enam räägitakse emakeelena eesti, vene ja ukraina keelt. 2011. aasta rahvaloendusel said eesti emakeelega inimesed esimest korda märkida ka eesti keele murrete oskust. Mõnda murret oskas 10,1% Eesti püsielanikest. Enim märgiti üles Lõuna-Eesti murdeid.

Kokkuvõte maailma keelkondade loendi põhjal

Esikohal on uurali keelkonna soome-ugri keelte rühm:

  1. läänemeresoome
  2. mordva
  3. permi
  4. ugri
  5. mari
  6. saami keeled

Teine suur rühm on indoeuroopa keeled:

  1. slaavi (valdavalt idaslaavi) keeled
  2. balti keeled
  3. germaani keeled
  4. romaani keeled
  5. armeenia keel
  6. indoiraani keeled jt

Kolmanda rühmana võib esile tuua altai keeled:

  1. türgi keel
  2. krimmitatari keel
  3. kõptšaki keeled

samuti ka kaukaasia keeled:

  1. gruusia keel
  2. põhjakaukaasia keeled

 

On märgitud ka teisi, näiteks hiina-tiibeti või afroaasia keelkonna keeli, kuid emakeelena kõneleb neid keeli väga vähe inimesi.

Järeldused

Eestlastel ei ole kalduvust üle minna teistele keeltele; eesti keele kõnelejaid on peaaegu sama palju kui eestlasi. Küll aga hõlmab venekeelne kogukond ka mittevenelasi, sh eriti endistest NSV Liidu piirkondadest pärinevaid inimesi. Kuigi Eestis kõneldavate emakeelte loetelu on võrreldes eelmise loendusega pikenenud, on enamiku levinumate emakeelte kõnelejate arv vähenenud. Lisandunud on ühelt poolt Euroopa Liidu riikide, teiselt poolt ka mõningaid hõimurahvuste keeli.

Kokkuvõtteks – Eestis on emakeelsuse struktuur püsinud võrdlemisi stabiilsena.

Ühiskondlikud keeleinspektorid

Tiit Maksim, Eesti Ajakirjanike Liidu keelesektsioon juhataja kuni 2011

1950. aastate keskpaik ja lõpp oli meie rahvale murranguline aeg õige mitmes mõttes. Ka kultuuri, hariduse ja teaduse alal, sealhulgas eesti keele valdkonnas. Paljud n-ö äraviidud olid külmalt maalt naasnud ja suutnud end juba siinsesse ellu sisse töötada, mõni endisel tegevusalal, mõni paraku kõrvaltvaatajaks jäetuna. Praeguse kuldajaga võrreldes oli kõik palju tagasihoidlikum, kuid tegutsemisvõimalusi oli lisandumas. Ka selleks, et eesti keelt hoida ja arendada. Eestikeelse trükisõna maht kasvas. Ilmuma olid hakanud olulised eestikeelsed ajakirjad: 1957. aastal „“Loomingu“ Raamatukogu“, „Pikker“, „Tehnika ja Tootmine“; 1958. aastal „Keel ja Kirjandus“, esialgu veel „Kultuuritöötaja“ nime kandev „Kultuur ja Elu“, „Eesti Loodus“. Tõsi, ajast enne seda meenuvad mõned tagajärjetuks jäänud venestamisponnistused. Näiteks mäletan, kuidas Tallinnas Rahumäe koolis üritati, ilmselt tollase Nõmme rajooni usinate haridusülemate käsul, hakata nn jutustavaid aineid õpetama ka vene keeles. Õpetaja Johannes Saarmets kirjutaski geograafi atunnis tahvlile teema „Pervoje krugosvetnoje putešestvije“ ja Magalhãesi venekeelse nimekuju, kuid rõhutas, et algse meeles peaksime. Ja jutt ümbermaailmareist tuli ikkagi eesti keeles, sest seda mõistis õpetaja ja sellest saime meie aru. Kas sedalaadi juhtumeid veel oli või piirdutigi selle „käsutäitmisega“, enam ei mäleta.

Igatahes vene keele tunnid, mida andsid südamlikud vanad õpetajad Lisette Loorits ja Selma Putmaker, olid väga tõsised. Õppisime Krõlovi valme ja Puškini värsse, pidime suutma neid isegi peast kontrolltööks kirjutada. Tuupisime küll grammatikat, ent argikeeleoskus jäi napiks, sest erilist kokkupuudet vene keelega Nõmmel siiski polnud. Poesildid olid kahes keeles ja osta sai eesti keeles. Vene keelt kuulsime eelkõige kinos ja ka raadiotranslatsioonivõrgu saateist. Mõnel oli uusi naabreid, kellega sai suhelda vaid vene keeles. Eestis kulgevad postisaadetisedolid adresseeritud eesti keeles, mujale minevad – vene keeles. Meelde tuleb, kuidas koolipoisil paluti kirjutada eesti nimega inimestele minevatele kirjadele ja panderollidele venekeelseid aadresse.

Samast ajast mäletan sedagi, et Nõmme kahe kõige pikema puiestee – Vabaduse ja Lootuse – nimi oli tänavasildil tõlgitud vene keelde: Bulvar svobodõ, Bulvar nadeždõ. Imestama see ei pannud, sest oli ju teada, et tsaariajal olid tänavanimed olnud koguni kolmes kohalikus keeles. Igatahes venestuslik see seik ei tundunud, pigem hariv – mitte-eestlastele anti teada, mida selle tänava nimi tähendab. Hoopis enam pani mõtlema 60-ndate lõpul ja 70-ndate algul kogetud (priitahtlik?) venestumine. Näiteks Ehitusministeeriumi koridorides võis kuulda, kuidas eesti ametnikud omavahel vene keeles vestlesid, seejuures nii, et kaugele oleks kuulda ning üksteist ees- ja isanime pidi kõnetades. Samal ajal aeti Kutsehariduse Komitee kolleegiumi koosolekutel, kus sain ETA korrespondendina viibida, asju esimees Aleksei Šiškini juhatamisel eesti keeles. Aseesimehel Davidenkol istus kõrval üks mitmekeelne härrasmees, kes talle tõlkis.Haridusministeeriumi kolleegiumil, mida juhatas minister Ferdinand Eisen või tema esimene asetäitja Arnold Meri, aeti juttu ainult eesti keeles. (Loomulikult võisid venekeelsed koolidirektorid esineda vene keeles.) Sedalaadi õhkkonnas alustati 1958. a kevadel ENSV-s uue loomingulise ühenduse – ajakirjanike liidu loomist. Korrakohaselt pidid igal loomeliidul olema nn loomingulised sektsioonid, ajakirjanike omal alates parteielu käsitlejate koondisest kuni spordireporteriteni.

Eestis aga pandi juba enne selle loomeliidu käivitamist alus keele- ja tõlkesektsioonile, mis osutus esimeseks ja ainsaks tollases „kuuendikus planeedist“. Kuna peale ajakirjanike hõlmas liit ka kirjastustöötajaid, kujunesid sektsiooni üritused märkimisväärselt osavõturohkeiks. Teretulnud olid ka keeleteadlased ja õpetajad, aga samuti reaalteaduste esindajad, kunstiinimesed, lihtsalt päris tavalised keelehuvilised. Ajapikku hakkas EAL-i sektsioon üha agaramalt tegutsema rohkete eesti keelest hoolivate inimeste sellise koondajana, et 2010. aastal võisid kõrvaltvaatajad avalikult nentida: „Nõukogude ajal oli igal eestlasel meie keelele väga tervistavalt mõjunud kaitserefleks vene keele mõjude vastu. Ajakirjanike Liidu keelesektsioon kujunes omamoodi vastupanuliikumise keskuseks. “Algus oli 45 aastat tagasi Säilinud protokollidest näeme, et Ajakirjanike Liidu tõlkesektsioon, millest peagi sai keele- ja tõlkesektsioon, pidas esimese koosoleku 21. mail 1958 (seega on 45. aastapäev lähenemas!). Ajalehe „Rahva Hääle“ ruumides tuli kokku 15 tõelist entusiasti – juba järgmisel päeval kiitis liidu orgbüroo heaks sektsiooni tööplaani, milles sisaldus: korraldada „Õhtulehes“ ilmunud välispoliitiliste ringvaadete, kui eriti suure loetavusega kirjutiste, kvaliteedi arutelu ning edaspidi arutada „Eesti Meremehe“ jt lehtede tõlkekeelt, samuti oskussõnastike koostamist. Kolme nädala pärast oli alanud koostöö keelemeestega Teaduste Akadeemiast. Sektsiooni esimeheks valitud ETA tõlktoimetaja Henno Meriste nentis: „Tõlkekeel pole muidugi enam kaugeltki see, mis ta oli mõned aastad tagasi, kuid siiski ei või sellega rahule jääda. Peab jõudma niikaugele, et lugeja ei saaks keele järgi enam vahet teha, kas artikkel on tõlgitud või eesti keeles kirjutatud.“

Tehti otsus: tõlkidel ühiselt pingutada,et igapäevakeelde tagasi tuua täiesti unustusse vajunud sõnu, mida võõrsõna oli välja tõrjunud, näiteks haritlaskond(intelligents), algatus(initsiatiiv) jne. Tõlked arvati kehvad olevat ka seepärast, et tihti usaldati ümberpanek mõnele sõbrale või tuttavale, aga keeletoimetamisega ei nähtud vaeva. Seepärast otsustati perioodiliselt vaagida tõlkeid ja uurida puuduste põhjusi. Leiti, et arutada tuleks ka n-ö ametkondlikke ajalehti, mille keel olevad vahel „lihtsalt hirmus“. Sektsiooni tegevusse tuleb kaasata kõigi toimetuste keelelised toimetajad ja korrektorid. Juba 4. juunil peeti järgmine töökoosolek, kus Meriste võis rõhutada: „Üldiselt on „Õhtulehe“ toimetuse vastutustundliku suhtumise tulemusena nii originaal- kui ka tõlkematerjalide keel korrektne ja ladus; jämedaid keelelisi vigu ja tõlkealaseid moonutusi ei esine. “Aga juba sai kõigisse toimetustesse laiali saadetud sektsiooni juhatuse ettepanekud igal sobival võimalusel kasutada lühemaid ja selgemaid keelendeid: võidurelvastumine(mitte: relvastumise võidujooks); tippnõupidamine (nõupidamine kõige kõrgemal tasemel); aatomi- ja vesinikupommilennukite retked(aatomi- ja vesinikupommidega varustatud sõjaväelennukite lennud); jõupoliitika(jõupositsioonilt lähtuv poliitika); rakettide stardiseadeldised (rakettide väljalaskmise seadeldised).

Kuulutati välja võitlus võõrsõnauputuse vastu: haritlane (intelligentsi esindaja), puudujääk (defitsiit), sihilik (tendentsioosne), sõjavägi (armee), meeleavaldus, meeleavaldaja (demonstratsioon, demonstrant; hiljem tehti mööndus: eesti omasõnal võib olla ka negatiivne tähendus – N. Liidus meelt ei avaldata, vaid demonstreeritakse ustavust parteile ja valitsusele), lipukiri(deviis), rahvahääletus (referendum), rahvaküsitlus (plebistsiit), niisutussüsteem (irrigatsioonisüsteem), maaparandus (melioratsioon).

Kutsuti üles vältima tollaseid nurisõnu: metallimurd (olgu ikka: vanametall, vanaraud), tribüün (kõnetool, kõnepult), sõit (diplomaatias: visiit, külaskäik), sõjamerelaevastik (sõjalaevastik), tehnika (kolhoosides: masinad), väikesemetraažiline korter(väikekorter), väikeselitraažiline auto (väikeauto). Öeldagu ikka: ühes majas(mitte: ühes majadest), ühele inimesele (ühele inimestest), kongress jätkub (kongress jätkab oma tööd), puidutööstus(puidutöötlemistööstus), palgiparvetus(metsaparvetus), vallandada (kohalt maha võtta).

Soovitati kasutada: tööliskond, õpetlane, toidumoon, lõikus(=saak), arhitektuurimälestis, ametnik (loomulikult välismaal!), eesistuja, tagurlus, radikaalne (=otsustav) jne Leiti ka, et sõna „rajoon“ tähendab eesti keeles puht administratiivset üksust, ning asukoha tähenduses tuleks kasutada sõna „piirkond“.

Niisugune tarkus toimetustele laialijagatud, mindi suvepuhkusele. 23. oktoobri koosolekul võidi nentida: sõnad võidurelvastumine, tippnõupidamineja jõupoliitikaon Eesti ajakirjanduses kindlalt juurdunud. Juba eestipärastas nimesid valitsusvõimgi. Eesti NSV Ministrite Nõukogu tegi 3. novembril 1958 otsuse, milles tunnistati ebasoovitavaks asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide venekeelsete nimetuste kirjutamine ladina tähtedega ning soovitati kõigil anda neile eestipärane nimi, seda eelnevalt kooskõlastades TA Keele ja Kirjanduse Instituudiga. (See puudutas ka niisuguseid naeruväärseteks arvatud nimesid nagu Glavbumsbõtjne. Kui Estonprojektsaab Eesti Projektiks, mida peale hakata Lessoprodukti ja Bibkollektoriga?) Keele- ja tõlkesektsioon oli juba ette tõestanud enda tõsiseltvõetavust – novembris saatis EAL orgbüroo sektsiooni esindajad Moskvasse end täiendama. Eriti palju huvitavat tõlkimiseja heakeelelisuse tagamise alal oli tähele panna uudisteagentuuris TASS.Avalikud analüüsimiskoosolekud 15. jaanuaril 1959 hinnati lausa ülisuure levikuga „Nõukogude Naise“

1958. aasta numbrite keelt ja stiili. Kohal oli 41 huvilist. Analüüsija, Tartu ajalehe „Edasi“ keeleline toimetaja Helju Heuer (Vals) leidis, et hinne võiks olla 3, kui aga võrrelda teiste ajakirjadega, nt „Pildi ja Sõnaga“, siis kindlasti 4. Kurja häält tehti aga seepärast, et arutluskoosolekul esindas toimetust ainult vastutav sekretär, kuid teised ajakirjategijad polnud leidnud aega tulla. See-eest oli kohal Keele ja Kirjanduse Instituudi (KKI) auväärne esindaja Ernst Nurm, kellelt palju küsiti ja kes lubas vastata mitmetele küsimustele järgmisel korral – pärast põhjalikumat järelekaalumist kolleegidega.Järgmisel ajalehekeele konkreetsete küsimuste arutelul 4. märtsil 1959 (45 osavõtjat) võidi tõdeda, et vahepeal toimunud ENSV Ajakirjanike Liidu I kongressil pühendati ootamatult palju tähelepanu keeleküsimustele. „Üldse tundub, et keeleküsimuste vastu hakatakse järjest rohkem huvi tundma ja meie kohus on seda huvi innustada,“ ütles sektsiooni esimees Henno Meriste.

KKI esindaja Nurm andis vastuseid välismaiste nimede (nt Nasser) kohta eestikeelses tekstis. Samutikäsitleti koolide, kolhooside, raudteejaamade, postkontorite jne nimede õigekirja. Tuletati meelde, et lahti tuleb saada verbi „omistama“ valest tarvitamisest – omistada saab nt vaateid, teaduskraad aga antakse. Noore keele- ja tõlkesektsiooni keelehooldetegevus sai uut hoogu. Märtsis 1959 saadeti ETA kaudu laiali kahe masinakirjalehekülje pikkune kokkuvõte senistest otsustest – kuidas tuleb kirjutada, kuidas ei tohi mitte. Rohkelt pakuti õpetlikke näiteid – selle asemel, et „rakendada abinõusid teravilja külvitööde läbiviimiseks lühikeste tähtaegade jooksul“, kirjutatagu: külvata vili kiiresti! a: „Lendur-katsetaja“ on katselendurja „ajakirjanduskonverents“ onpressikonverents. Ja ärge unustage sõnakaubamaja! („Universaalmagasin“ei kõlba kohe mitte; Tallinna Kaubamaja avati 1960. aastal ja parajasti käis võitlus selle nime ümber.) Kuna internet oli veel leiutamata, tuli toimetustele teada anda, mismoodi kirjutada Inglise, Saksa ja Kreeka riigimeeste nimesid. Keele- ja tõlkesektsioon jagas toimetustele ka n-ö poliitõpetust. 10. aprillil teatati: „Kuigi ETA kaudu antud vastavas määruses oli jutt rahvamalevate organiseerimisest avaliku korra kaitseks, räägitakse ajakirjanduses vahel ühiskondliku korra kaitsmise malevatest. Juhime tähelepanu sellele, et ühiskondlik kord ja avalik kord tuleb kindlasti lahus hoida.“(Seniajani lähevad Eesti meedias sassi ohjama ja ohjeldama!)

26. mail analüüsis sektsiooni koosolek terve rea varem toimetustele välja saadetud lausete tõlget. 29. oktoobril arutati eesti pärisnimede käänamist (ettekande tegi Oskar Ojasson). Kohale tuli 41 osavõtjat 26 toimetusest ja asutusest, sõnavõtjaid sai 11. Kantseliitlikke patustusi, sealhulgas kurioosumeid surmakuulutustest, leiti rängalt palju. Rekordiliseks – 60 osavõtjat – osutus 16. detsembril peetud ajalehe

„Noorte Hääle“ keele ja stiili arutelu (ettekandja Albert Käär Eesti Raadiost). Tuldi kõigist toimetustest „Eesti Raudteelaseni“ välja. „Noorte Hääle“ lugejaskond oli väga lai – seda lugesid nii noored kui ka vanad. Kuna noortelehe toimetusest mindi edasi n-ö tõsisematesse toimetustesse, olenes „Noorte Hääle“ vaimust ka keele valdkonnas kõvasti kogu Eesti ajakirjanduse üldpilt. Üllatas 1960. aasta esimene koosolek – see peeti kahes osas – 13. jaanuaril ja 27. jaanuaril. Oli ka põhjust – Ernst Nurm tutvustas uut „Õigekeelsuse sõnaraamatut“, mille koostamist ta juhatas. Käsikiri oli valminud 1958. aasta juulis ja anti sama aasta lõpul trükikotta, kuid 1960. aasta jaanuaris oli laotud alles kümnendik. Kauaoodatud ÕS-is, mis kannab ilmumisaastat 1960, oli 100 000 märksõna – kolm korda rohkem kui seni keelekorrastajaid aidanud VÕS-is. Keele- ja tõlkesektsiooni tähelepanu all olid ka filmide subtiitrid. Filmilaenutuskontorile saadeti väljavõte protokollist: „Peab ütlema, et filmisubtiitrid on viimastel aastatel keeleliselt märksa paremaks muutunud. “Rõhutati, et eesmärgiks olgu arusaadavus, ja vaieldi kõvasti mõne sõna ümber. „Sirbi ja Vasara“ keele hindamisel arutati sõnade „kino“ ja „film“ kasutamist: mitte „kinokunst“ ja „kinostuudio“, vaid filmikunstja filmistuudio.

Juba 1961. aastal pakkus Henn Saari tollal tavapärase „multiplikatsioonifilmi“ asemel välja joonisfilmi.

Kui sektsioon saatis laiali „Kosmoseterminoloogia“ küsimustiku´, tuli 26. mail 1961 arutelule 62 huvilist. Kohal oli kosmoseteadlane Charles Villmann, kes leidis: „Mehitatud kosmoselaevei sobi, siis võiks öelda ka koeratatud kosmoselaev.“´ (Kas nali või tõsi, aga protokollis seisab nii.) Vaieldi televaatajaümber. Kui öeldi, et raadiorahvale see sõna meeldis, siis kostis ka arvamus: „televaatajal“ on lõnguslik kõrvalmaik; igal juhul on vaid „televisioonivaataja“ õige! Üks tolleaegseid rahumeelseid keelekorraldajaid Rein Kull leidis: „Televisioonivaatajaon võimalik, aga võib olla ka televaataja. “Sageli tuligi Henno Meristel arutelu lõpetada tõdemusega: selge on see, et asi on segane.Aga selgust saadi hiljem ikkagi. Igalt poolt võisid keele- ja tõlkesektsioonlased küsida ja uurida, sest kõik olid, erialast olenemata, keeleasjade eest väljas.

Igatahes juunis 1961 saatis sektsioon toimetustesse viieleheküljelise ringkirja hooaja jooksul arutatust ja otsustatust. Muu hulgas sisaldus selles uustuletis koondumus(näitelauseks ajakohaselt „Meie edu pandiks on rahva tihe koondumus partei ja valitsuse ümber“). Otstarbekaks tunnistati eraettevõtlus. Siinmeenutatu oli alles kõigest algus Ajakirjanike Liidu keele- ja tõlkesektsiooni tegevus jätkus Eesti Telegraafiagentuuri ETA tõlktoimetaja Henno Meriste (1918–1984) eestvõttel valdavalt tõusujoones kuni tema elulõpuni. Teokaiks toetajaiks said kaks toimekat keeletoimetajat – Helju Vals („Edasi“/“Postimees“) ja Ingeborg Murakas („Noorte Hääl“), lisaks veel suur hulk aatelisi inimesi Teaduste Akadeemiast ning haridus- ja kultuuriasutustest, samuti meediaväljaannetest. Seejärel võttis sektsiooni juhtimise üle Uno Liivaku. Pärast mõningast tegevuspausi juhatas Ajakirjanike Liidu keeletoimkonna nime kandma hakanud ühendust siinsete meenutuste kirjapanija. Praegu hoiab keeleklubi ohje Ene Pajula. Kõige kandvamaks jõuks kogu selles 1958. aastal alanud ja tänini jätkunud ettevõtmises kujunes eesti keele pärast hoolt kandnud asjaarmastajate meelelaad. Olen võtnud julguse neid kõiki, nii eestkõnelejaid-organisaatoreid kui ka rohkeid kuulajaid, seada koondnimetuse alla ühiskondlikud keeleinspektorid, sest ühiskondlikud, rahvaalgatuslikud tegijad võivad mõnikord omakasupüüdmatus usinuses ületada riiklikke ametikandjaid. Ehk tohiks neid koguni võrrelda priitahtlike pritsimeestega, kes on mis tahes oludes ka ülikriitilistel puhkudel olnud väljas nii rahva vara ja elu kaitstes kui ka riigi püsimajäämist turvates?

Mis saab edasi? Kelle tulevikupilt on õigem?

Näiteks literaat Andres Langemets kirjutas 1997. aastal: „Vähem nuttu eesti keele ilu solkimise pärast ja hirmu keele väljasuremise ees, küll aga rohkem aktiivset üksmeelt keele pidevaks teadlikuks korraldamiseks ja kaasajastamiseks!“

Tänavu 1. Märtsil 2013 kirjutas Õpetajate Leht Eesti koolinoorte keelehoiakutest: 65% oleks materiaalsetest kaalutlustest lähtuvalt nõus loobuma eestikeelsetest teenustest, 72% peab vajalikuks ingliskeelset õpet, 41% paneks oma lapse tulevikus ingliskeelsesse lasteaeda ja kooli. Ent 2011. a küsitlusest järeldub sedagi, et pooled koolinoortest on valmis vabatahtlikuna tegutsema keelehoiu alal. Seepärast pannakse ette luua positiivsete hoiakute kujundamiseks õppurite keelehoiuorganisatsioon, et noored ei arvaks, nagu oleks eesti keele edendamine vaid akadeemilise ringkonna ettevõtmine.

Kas 1958. aastast pärit entusiasmil on kandepinda ka ligi pool sajandit hiljem? Eestikeelsetes ja -meelsetes inimestes on ju alati peitunud mingit lootust!

II osa Välis-Eesti Ühingu tegevus aastatel 1928-1940 ja seda kajastavad arhiivimaterjalid Eesti Rahvusarhiivis

 Sissejuhatus

Alljärgnevatel lehekülgedel on lugeda uurimistöö „ Arhiiviandmed Välis-Eesti Ühingu tegevuse kohta aastail 1928–1940“ tulemused.

Uurimistöö eesmärgiks oli leida, analüüsida ja süstematiseerida Välis-Eesti Ühingu (VEÜ) tegevust aastail 1928 kuni 1940 kajastavad arhiiviandmed, eelkõige ühingu tegevust käsitlevates fondides.

Töö teostati aastail 2011-2012 Eesti Riigiarhiivis ja Filmiarhiivis. Uurimistöö eesmärk oli teha kättesaadavaks selle tulemused ajaloohuvilistele ja laiemale lugejaskonnale.

Eesti Rahvusarhiivi (ERA) allikad sisaldavad informatsiooni olulisemate sündmuste kohta Ühingus. Nende otsingu, süstematiseerimise ja originaalnäidete avaldamise tulemusena on saadud mahuline ja tüpoloogiline ülevaade nimetatud arhivaalidest.

Seega võib alljärgnevat Lauri Suurmaa artiklit vaadelda kui allikapublikatsiooni. Põhjaliku ülevaate Välis-Eesti Ühingu ajaloost on avaldanud Leili Utno ajakirjas Välis-Eesti, XVI aastakäik (2008), mida on vajadusel VEÜ ajalugu käsitlevas tekstis siinjuures kasutatud.

Enesestmõistetavalt on siin reprodutseeritud allikad vaid osa kõigest sellest, mida VEÜ ja väliseestlusega seotud tegevuse kohta meie arhiivides leida võib.

Me leiame neist arhiivimaterjalidest aga lisaks otseselt väliseestlusega seonduvatele materjalidele ka kõnekaid killukesi Eesti poliitikute ja nimekate ühiskonnategelaste kohta, aga ka materjale Eesti kultuuri- ja haridusloost ennsõjaaegses Eestis.

Käesolevas ajakirjas antakse ülevaade arhiivimaterjalidest Välis-Eesti tegevuse kohta selle asutamisest kuni katkestamiseni 1940. a.

Olgu käesolev ülevaade ühtlasi teenäitjaks ja viidaks huvilisele ja uurijale, kes soovivad nende ajalooallikatega lähemalt tutvust teha.

Siinjuures avaldame tänu Haridus- ja Teadusministeeriumi Rahvuskaaslaste programmi nõukogule käesoleva uurimistöö osalise toetuse eest.

 

Välis-Eesti Ühingu tegevus aastatel 1928–1940 ja seda kajastavad arhiivimaterjalid

Lauri Suurmaa, Välis-Eesti Ühing

 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel peamiselt majanduslikel põhjustel toimunud eestlaste väljaränne oli 1920-ndateks aastateks tekitanud arvestatavad väliseesti kogukonnad Venemaal, Lätis, USA-s, Austraalias, Lõuna-Ameerikas, Lääne-Euroopas. Paljud olid Venemaa kaudu edasi rännanud või läbi Hiina Siberist põgenenud.

Mõte väliseestlaste organiseerimisest leidis poolehoidjaid nii meremeeste kui ka haridustegelaste hulgas. Esimene avalik kohtumine väliseestlastega toimus 1927. a. Ameerika eestlaste visiidi puhul Tallinna. Vastuvõtt kujunes soojaks isamaaliste tunnete väljenduseks. 1926–1928. a. külastas asjasthuvitatud tallinlane Eduard Riisman eesti seltse viiel mandril, sh Sydneys ja New Yorgis olevaid. Kogutud informatsiooni alusel tekkis väliseestlastest huvitatud ühiskonnategelastel Eestis 1928. a. mõte ellu kutsuda organisatsioon, mis tegeleks ainult Välis-Eesti teemaga ja püüaks moodustada väliseestlaste keskust.

18. aprillil 1928 tuligi Tallinnas kokku asutamiskoosolek, mis otsustas luua Välis-Eesti Ühingu (vt VEÜ asutamise koosoleku protokolli (ERA. 853. 1. 1, l. 73–74p). Asutajaliikmed olid 24 tuntud Eesti ühiskonnategelast, kes võtsid vastu põhikirja (ERA. 853. 1. 1, l. 29–37; ERA. 1582. 1. 645) ning sõnastasid ühingu eesmärgid ja vahendid nende saavutamiseks. Dokument sisaldas erinevaod alajaotusi, nagu Ühingu varad ja õigused, sümboolika, osakonnad ja klubid, suhtlus teiste väliseesti organisatsioonidega, liikmeskond, peakoosolek, juhatus, korraldav toimkond, usaldusesindajad, revideeriv toimkond, kodukord ning ühingu tegevuse lõpetamine. Toimunud autamiskoosolekut hakati nimetama I Välis-Eesti Kongressiks. Ühingu põhikiri ja kodukord trükiti 1928. a. omaette brošüüridena (ERA. 1582. 1. 645) ja saadeti asukoha maadesse eesti organisatsioonidele. .

17. märtsil 1932 toimunud Välis-Eesti Ühingu peakoosolekul sätestati ühtlasi VEÜ osakondade ülesanded, mille kohta võib lugeda vastava koosoleku protokolli nr 5 väljavõttest (ERA. 853. 1. 5, l. 22–23). Välis-Eesti Ühingu osakonnad asusid Tartus, Valgas ja Aluksnes.

Ühingu taotlused pandi 1930. aastal kirja brošüüris “Välis-Eesti Ühingu sihid ja eesmärgid“ (ERA. 853. 1. 1, l. 55–63), mida levitati väliseestlaste hulgas üleilmselt. Peaeesmärgiks oli väljaspool Eesti kodumaad elavate eestlaste, Eesti kodanike ja Eestist huvitatud isikute üles leidmine ja koondamine ühingu ümber. Samuti väliseestlastele kõikvõimaliku abi osutamine, kaasa arvatud haridustegevuses ja kodumaale tagasipöördumisel. Organiseeriti turismireise Eestisse.

VEÜ põhikirja muudeti 19. juunil 1936 (ERA. 853. 2. 1).

1933. a. üldlaulupeo ajal kavandati korraldada IIVälis-Eesti Kongress, millest pidid osa võtma kõik kodumaale selleks puhuks saabunud väliseestlased ja Eesti kultuuriorganisatsioonide tegelased, kes väliseesti liikumises osalevad.

Väliseesti liikumise tegelaste hulka kuulusid mitmed riigimehed, näiteks esimene Eesti Vabariigi president Konstantin Päts, õigusteadlane Ado Birk, põllumajandusteadlane Artur Ekbaum, kellest pagulasaastail sai Toronto Eesti Ühispanga esimees. Tunnustatud eestvedajaiks olid ajakirja „Välis-Eesti“ asutaja ja toimetaja Villem Ernits, Läti eestlaste organiseerumise juht, hilisem Eesti riigivanem ja Eesti Panga president Jüri Jaakson, diplomaat ja Eesti esindaja USA-s ja ÜRO-s Ernst Jaakson, diplomaat Georg Meri, kirjanik Aino Kallas ja paljud teised nimekad ühiskonnategelased.

Tallinnas üldlaulupidude eel peetud Välis-Eesti Kongresse võibki pidada selle organisatsiooni tähtsündmuseks.

Ühing korraldas 1933. aastal II ülemaailmse Välis-Eesti kongressi, kes tunnustas Välis-Eesti Ühingu kõikide väliseesti seltside keskorganisatsiooniks ja kuukirja „Välis-Eesti“ kõikide väliseestlaste ühiseks häälekandjaks. Sel kongressil oli esindatud 31 organisatsiooni 151 osavõtjaga. Euroopast osales 16 organisatsiooni, Põhja-Ameerikast 2, Austaaliast 1; Eestist 5 organisatsiooni.

Kongressil tunnustasid delegaadid Välis-Eesti Ühingu keskset rolli sidepidamises kodumaaga ja otsustasid pidada kongresse iga viie aasta järel üldlaulupeoga samal ajal ning iga aasta viimasel novembrikuu pühapäeval rahvusliku ühtsuse nimel tähistada üleilmselt Välis-Eesti Päeva. Seda head traditsiooni on Austraalias ja USA-s hoitud tänapäevani au sees ja see taaselustati ka Tallinnas 1995. aastal.

21. – 22. juunil 1938. aastal toimus III Välis-Eesti Kongress. Kongressist võttis osa 159 delegaati kogu maailmast, kusjuures ühingu liikmete arv küündis 809-ni, nendest oli kodumaal 378 ja välisriikides 431. Veerand osavõtjaist olid Läti eestlased. III Kongressil peetud kõned, ettekanded ja statistika väliseesti organisatsioonide kohta on kirjas mahukas raamatus Organiseeritud Välis-Eesti, Album II. Tallinn 1939, 119 lk. Pikemad ülevaated on Ameerika eestlastest E. Veskilt ja Oskar Põllult. Räägitakse Ameerika eestlaste majanduselust, kultuurielust, amerikaniseerumisest ja esitatakse tegevusprogramm.

Dots. Villem Ernits esitas kongressile ülesandeks rõhutada vajadust teha välismaal koostööd ka teiste välis-soomeugrilastega ja ka Eesti-sõpradega.

Riigiarhiivis on III Kongressi materjalid omaette säilikus (ERA. 853. 1. 3).

Teise maailmasõjani 12 aastat tegutsenud Välis-Eesti Ühing oli saavutanud tunnustuse sidepidajana väliseestlaste ja kodumaa vahel ning korraldanud kolm kongressi, mille resolutsioonid kinnitavad väliseestlaskonna ühtekuuluvust Eesti rahvusliku tervikuga ning siirast huvi kodumaa riikliku arengu ja oma rahva elu vastu. Välis-Eesti Ühing ei sekkunud kodumaa poliitilistesse siseasjadesse, vaid toetas korda, mis kindlustas Eesti iseseisvust ja rahvuslikku arengut. Välis-Eesti Ühingul oli 1939. aastal umbes 800 liiget.

Välis-Eesti Ühingu kätte koondusid kogu väliseesti liikumisega seotud tegevused. Kuni 1940. aastani, mil Välis-Eesti Ühing Nõukogude võimu poolt likvideeriti, tegutsesid Välis-Eesti organisatsioonid väljaspool Eestit unisoonis kodumaa ühiskondliku eluga.

Kõige olulisem ja mahukam arhiiviallikas Välis-Eesti Ühingu tegevusekohta aastatest 1928–1940 on Riigiarhiivi fond nr 853 (Välis-Eesti Ühing) 29 säilikuga. Selles arhiivifondis sidalduva materjali võiks (tinglikult) jagada kolme ossa, millest kõige kaalukamaks on organisatsiooni põhiülesandeid ja -tegevust kirjeldavad materjalid, peamistena olgu märgitud põhikirjalised dokumendid (põhikiri, kodukord, asutamuskoosoleku protokoll jt). Ühingu tegevuse kohta saame informatsiooni eri liiki dokumentidest, millest olulisemad on tegevuskavad (1930 ja 1934), tegevuse ülevaated ja aruanded (1928/29, 1937. ja 1939. a kohta), juhatuse koosolekute protokollid aastast 1939 (ERA. 852. 1. 2), eelarved ja rahalised aruanded (1931–1940).

VEÜ tegevusest saame teavet ka kirjavahetusest ühingu ülesannete kohta, ühingu liikmete ja sõpradega ning väliseestlastega (ERA. 853. 1. 5).

Mitte vähem tähtis pole ka VEÜ publitseerimistegevus, eelkõige kuukirja „Välis-Eesti“ kajastavad materjalid: kaanekujunduse kavandid, kirjavahetus ja dokumendid seoses tellimustega välismaale ja publitseerimiskulud (erinevates säilikutes).

Omaette säilikud on VEÜ Tartu osakonna tegevuse kohta (ERA. 853. 1. 13–15).

VEÜ Tartu osakonna kohta on materjali ka säilikutes ERA. 853. 1. 5 ja ERA. R-1252. 1. 197 (osakonna likvideerimine).

Arhiivifondi teise osa moodustab andmestik VEÜ isikkoosseisu ja varade kohta. Saame täieliku ülevaate juhatusest ja liikmetest (nimekirjad) aastatest 1939 ja 1940 ning materiaalsest ja finantsilisest olukorrast (peamiselt VEÜ likvideerimise dokumentatsioonist 1940/41). Isikkoosseisu kohta saame informatsiooni erinevatest allikatest, sh ka tegevuse aruannetest ühingu asutamisest alates. VEÜ täielik struktuurne ja isikuline koosseis on avaldatud bülletäänis „Välis-Eesti Ühing 1939. aastal“ (ERA. 853. 2. 2). Juhtivateks organiteks 1939. aastal olid juhatus, büroo, revideeriv toimkond ja korraldav toimkond. Liikmed jagunesid teenelisteks (3), eluaegseteks (17) ja lihtliikmeteks (ligi 800). Bülletäänis on toodud ka ühingu 1939. a. tulude ja kulude jaotus ning 1940. aasta eelarve. Samas säilikus on ka ühingu 8. juulil 1940. aastal ilmunud „Välis-Eesti Ühingu bülletään“, mis annab ülevaate muutunud poliitilisest olukorrast. Omaette on dokumendid Tartu osakonna juhatuse ja liikmete kohta (ERA. 853. 1. 5, l 86, 99). VEÜ liikmete nimekiri masinakirjas pärineb 1939. aastast (110 nime), mis koos elukoha aadressidega on toodud säilikus ERA. 853. 1. 4.

Sellesse ossa võiks liigituda ka igasugune informatsioon ühingu koostööpartnerite, sõprade ja toetajate kohta, millest saame aimu näiteks korrespondentsist, tänuavaldustest, õnnitluskaartidest, visiitkaartidest jmt (ERA. 853. 1. 7). Markantseimaks leiuks on Georg Meri visiitkaart, millele on käsitsi peale kirjutatud „Läbivaadatult tagasi“.

Kolmanda osa Välis-Eesti Ühingu fondist moodustavad väliseestlaste (USA, Brasiilia, Argentina, Moskva, Tomsk, Mandžuuria) tegevust kirjeldavad materjalid (pidude ja kontserdite kavad, kutsed, laululehed, artiklid ja romaanide käsikirjad) ja üksikud isiklikud ning ametlikud kirjad ja dokumendid (ERA. 853. 2. 4–9). See sisaldab Moskva eestlaste õnnitlusdelegrammi Eesti Vabariigi ja Venemaa vahel sõlmitud rahulepingu puhul ja pöördumist EV ning N Vene valitsuste poole. Siit leiame näiteks laululehe Eesti iseseisvaks kuulutamise mälestuspäevaks tänujumalateenistusel Tomski Maria kirikus 23. veebruaril 1919, üleskutse Siberi eestlastele koostööks, 18. dets. 1921 toimunud Mandžuuria eestlaste ühingu muusikaõhtu programmi ja Tomski Eesti Seltsi „Ühendus“ 5. mail 1918 Kaupmeeste Klubis korraldatud Perekonna õhtu eeskava. Säilik ERA. 853. 2. 7 sisaldab Brasiilia ja Argentina Eesti Ühingute pidude, kontsertite ja teiste ürituste kutseid, kavasid ja brošüüre ning muid teatisi.

Esile tuleks tõsta ka Brasiilia eestlaste ilukirjanduslikud tekstid välismaale rändamise teemal: ERA. 853. 2. 10: Ets Edupea käsikiri „Siis, kui kustusid kodumaa tuled“ (122 lehel); ERA. 853. 2. 11: Raimond Põdderi käsikiri „Reis Brasiiliasse“ (54 lehel).

Pikemad kirjad ja artiklid USA ja Austraalia eestlastelt oma elust ja majanduslikust olukorrast ning ühiskondlikust tegevusest leiame säilikust ERA. 853. 1. 5.

Säilikusse ERA. 853. 2. 5 on sattunud mõningad kirjad ja dokumendid seoses eestlaste rändamisega Siberist Hiinasse ja USA-sse alates 19. sajandi lõpust (ERA. 853. 2. 5). Huvitavamaks näiteks on ühe Krimmist USA-st rännanud eestlase John Meer-i kiri Dakotast aastast 1897, kus ta kirjeldab kohalikke olusid ja toob sinnarännanud eestlaste arvu (ERA. 853. 2. 8, l. 7–10).

Omaette tuleks esile tõsta Eesti kuuenda klassi õpilaste esseed teemal „Mida teeksin oma kodumaa heaks, kui oleksin väliseestlane” aastast 1933 (ERA. 853. 1. 6). Tegemist on lühiesseedega, mis on asutusele „Fenno Ugria“ saabunud Käravete 6-klassiline algkoolist, Helme valla 6-kl algkoolist, kolmelt õpilaselt Tallinna Tütarlaste Kommertgümnaasiumist, Tsooru valla Lepistu algkoolist, Pidula algkoolist, Heimtali valla 6-kl algkoolist, Orajõe valla Kabli 6-kl algkoolist.

Kirjutistest, mis on kirjutatud erineval kirjanduslikul tasemel, kumab siiski ühtlase joonena suur kodumaa armastus ja patriootlik vaim.

Üllatusena leidus Käravete algkooli õpilaste kirjutiste seas ka käesoleva artikli autori vanaema Ida Bristoli koolilapse-aegne üheleheküljeline kirjutis. Ida Bristoli kirjatöö eristub teistest asjalikkuse ja mõistlike ettepanekute poolest.

Järgmised arhiivifondid, kust saab teataval määral informatsiooni VEÜ tegevuse kohta, on Välisministeerium (ERA. 957) ja Haridusministeerium (1108).

Põhiosa sellest materjalist moodustab kirjavahetus ministeeriumi, VEÜ ja teiste organisatsioonidega Eesti kodanike ja eestlaste repatrieerumise asjus, Eesti kodanike kaitse kohta välismaal ja muud küsimused.

Veenev on aastatel 1936 kuni 1939 toimunud elav diskussioon riiklikul tasemel erinevate organisatsioonidega Narva taga, Petserimaal ja Lätis elavate eestlaste haridusolude asjus (ERA. 1108. 7. 261).

9. jaanuaril 1939 avaldati Riigi Teatajas Vabariigi Presidendi käskkiri mitmete nimekate väliseesti tegelastele riiklike teenetemärkide annetamise kohta. Kokku said Eesti Punase Risti erineva klassi teenetemärgi 16 nimekat väliseesti ja VEÜ tegelast. Säilik ERA. 1108. 5. 889 sisaldab nii presidendi käskkirja kui ka kõikide teenetemärgi kandidaadiks esitatute iseloomustusi ja elulugusid.

Välis-Eesti Ühing pidas aktiivselt kirjavahetust Eesti saatkondade ja konsulaatidega välismaal. See kajastub välisesinduste arhiivifondides Riigiarhiivis.

Oma tegevuse algusaastatel on VEÜ uurinud palju välieestlaste olukorra, arvu ja kontaktide loomise kohta näiteks Taanis, Brasiilias ja USAs. 1932. aastal on ühing uurinud võimalusi tegevuse laiendamiseks isegi Türgis. Kirjavahetus saatkonnaga Prahas käsitleb Eestit tutvustava kirjanduse levitamisest ja Ülemaailmse Välis-Eesti päeva korraldamisest 1936. a. (ERA. 1579. 1. 99).

Välis-Eesti Ühingut tabas sama saatus nagu sadu teisigi Eestis tegutsenud ühinguid ja seltse – ta likvideeriti Eesti okupeerinud Nõukogude võimu poolt. Organisatsiooni likvideerimise kohta on Riigiarhiivis põhjalik kirjade ja dokumendikogu. Juba 22. augustil 1940 koostati ENSV Siseministeeriumis akt Välis-Eesti Ühingu juhatuse liikmete tagandamise asjus (ERA. 852. 1. 2415) ja asendada VEÜ juhatus kuni uue juhatuse valimiseni 4 juhatuse liikmega. See akt sisaldab andmeid seniste juhatuse liikmete kohta. Juhatuse liikme kohalt tagandati Eduard Riisna, Konrad Mauritz, Georg Meri, Jüri Jaakson ja Jaan Mölder. Kuni uue juhatuse valimiseni määrati uued juhatuse liikmed Anatoli Männik, Bernhard Veimer, Mart Kitsing ja Harald Raesaar.

ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega (ENSV Teataja 1940, 24, 270) kuulus VEÜ kui vabahariduslike küsimustega tegutsev organisatsioon likvideerimisele. Ametlik likvideerimise kuupäev on 24. detsember 1940. Likvideerimise komisjon määrati järgmises koosseisus: esimees Osvald Saadre, liikmed Harald Raesaar ja Jakob Kristelstein ning asjaajaja Bruno Tiido (ERA. 853. 1. 11, l. 83). Ühingu, sh osakondade (Tartu, Valga, Aluksne) likvideerimise üksikasjad (dokumendid, teatised, kirjavahetus). Sisaldab VEÜ täielikku vara (materiaalne ja finantsiline) üksikasjalist ülevaadet. Välis-Eesti Ühingu varad anti üle Riiklikule Etnograafia Muuseumile (ERA. 853. 1. 11, l. 46), raamatud ENSV Riigiraamatukogule (samas, l. 51–52), vallasvara Riiklikule Ajaloomuuseumile, ENSV Arhiivide Talitusele jt (samas, l. 53–56)

19. ja 24. jaanuaril ning 6. veebruaril 1941 toimusid Välis-Eesti Ühingu likvideerimise komisjoni koosolekud. Viimane koosolek toimus Rahanduse Rahvakomissariaadis (ERA. 853. 1. 11, l. 71–72).

Lisaks Riigiarhiivile on Välis-Eesti Ühingu kohta materjale ka Filmiarhiivis.

Filmiarhiiv (EFA) fond 108: Välis-Eesti Ühing. Fotod 1900–1940.

EFA, fond 403: Välis-Eesti kollektsioon. Film (2 nimetust 1954–1974), foto (20 s 1953–1994), video (52 nimetust 1963–1996), heli (36 heliplaati, helilinti 1920-1989, helikassett 1980, daatumid ligikaudsed).

Kokkuvõte

Käesolevasse kogumikku on koondatud Välis-Eesti Ühingu tegevust puudutava materjali paremik Eesti Riigiarhiivist. Peamiselt on tegemist dokumentatsiooniga, ent on ka kirju ja kultuurilooliselt huvitavat materjali. Valiku tegemisel sai määravaks selle uudsus, st see on eelnevalt publitseerimata. Seetõttu jäid välja näiteks broshüüridena ilmunud ühingu põhikiri ja kodukord ning III Välis-Eesti kongresside kavad ja ettekannete tekstid.

Faksiimiled Eesti Riigiarhiivis säilitatavatest Välis-Eesti Ühinguga seonduvatest materjalidest

Kujunduses kasutatavad materjalid:

Ex Libris (ERA. 853. 1. 1. , l 48)

pilt1

 

Konstantin. Pätsi käsitsi kirjutatud tekst „Wäliseesti liikumisest olgu teadlik iga eestlane. K. Päts“ (ERA. 853. 1. 1, l. 49)

pilt2

1. Välis-Eesti Ühingu asutamine ja tegevus

 VEÜ asutamise koosoleku protokoll (ERA. 853. 1. 1, l. 73–74p)

pilt3 pilt4 pilt5 pilt6
Brošüür „Välis-Eesti Ühingu sihid ja eesmärgid“ (ERA. 853. 1. 1, l. 55–63)

pilt7 pilt8 pilt9 pilt10 pilt11 pilt12 pilt13 pilt14 pilt15

Ringkiri „Wälis-Eesti Ühing“ [tutvustav ülevaade organisatsioonist] (ERA. 1582. 1. 645, l. 253)

pilt16

Kiri konsul A. Pallole Helsingis (ERA. 1582. 1. 645, l. 9)

pilt17

Teade Estonian Club of New York´ile 4 korda aastas ilmuva „Välis-Eesti Almanak´i“ ilmuma hakkamise ja koostöösoovi kohta. (ERA. 853. 1. 1, l. 89)

pilt18

„Välis-Eesti Almanak“ kaanekavand (ERA. 853. 1. 1, l. 85)

pilt19

VEÜ peakoosolekul osalenute allkirjad (ERA. 853. 1. 1, l. 72)
pilt20

VEÜ esimese tegevusaasta 1928/29 aruanne (ERA. 853. 1. 1, l. 70–71)

pilt21 pilt22

Ettepanek Riigivanem Otto Strandmannile astuda VEÜ liikmeks (ERA. 853. 1. 1, l. 50)

pilt23

Väljavõte Välis-Eesti Ühingu peakoosoleku protokollist Nr 5, 17. märtsil 1932 (ERA. 853. 1. 5, l. 22–23)

pilt24 pilt25

Välis-Eesti Ühingu tegevuskava 1934. aastal (ERA. 853. 1. 1, l. 41–42)

pilt26 pilt27

Väljavõte VEÜ juhatuse koosoleku protokollist põhikirja muudatuste kohta 1. aprillil 1936 (ERA. 853. 1. 1, l. 24)

pilt28

EV Haridusministeeriumi Koolivalitsuse kiri VEÜ-le ja VEÜ vastus seoses haridusküsimustega Lätis (ERA. 1108. 7. 261, l. 27)

pilt29 pilt30 pilt31

Kutse VEÜ liikmetele ühingu korralisele peakoosolekule ühes meelelahutusliku osa kavaga 30. aprillil 1940 (ERA. 853. 1. 5, l. 93)

pilt32

2. Välis-Eesti Ühingu likvideerimine

Sisekaitse Ülema otsus Nr 1420-Sk 22. 08. 1940 Välis-Eesti Ühingu juhatuse liikmete tagandamise asjus (ERA. 852. 1. 2415, l. 4).

pilt33

Riiklikule Etnograafia Muuseumile üleantud VEÜ varad (ERA. 853. 1. 11, l. 46)

pilt34

VEÜ Valga osakonna varad (ERA. 853. 1. 11, l. 49)

pilt35

Kutse osavõtuks Välis-Eesti Ühingu likvideerimise komisjoni koosolekust 16. jaanuaril 1941 (ERA. 853. 1. 11, l. 81)

pilt36

VEÜ likvideerimise komisjoni 24. jaanuaril 1941 toimunud koosoleku protokoll (ERA. 853. 1. 11, l. 70–72).

pilt37 pilt38 pilt39

3. Väliseestlaste materjale VEÜ-d puudutavates Riigiarhiivi arhiivifondides

Teatis väliseestlaste aadresside kogumise kohta ja väliseestlase ankeet (ERA. 853. 1. 1, l. 90–92)

pilt40 pilt41 pilt42 pilt43

Riia eestlaste pöördumine VEÜ juhatuse esimehe Kristelsteini poole (ERA. 853. 1. 1, l. 64)

pilt44

Brasiilia eestlaste tänukiri VEÜ-le (ERA. 853. 1. 1, l. 19)

pilt45

Sydney eestlaste kiri Päewalehe toimetusele Tallinnas (3. aprill 1931) ERA. 853. 1. 5, l. 15-16)

pilt46 pilt47

Välis-Eesti Ühingule saadetud Eesti Vabariigi 19. aastapäeva puhul Buenos Aireses peetud pidulikul koosviibimise programm (ERA. 853. 2. 27).

pilt48 pilt49

São Paulo eestlaste üleskutse Brasiilia eestlastele osalemaks 1938. a. Tallinnas laulupeol ja kirjavahetusse asumiseks VEÜga. (ERA. 853. 2. 7, l. 1)

pilt50

Londoni Eesti Seltsi aruanne 13. juunil 1938 (ERA. 853. 1. 3, l. 19)

pilt51

VEÜ ettepanek Haridusministrile teenetemärkide annetamise osas väliseesti tegelastele (ERA. 1108. 5. 889, l. 1)

pilt52

Vabariigi Presidendi Käskkiri nr 5 teenetemärkide annetamise kohta VEÜ ja väliseesti tegelastele (ERA. 1108. 5. 889, l. 48-49).

pilt53 pilt54

Paul Simm Karl Moro kiri 27. augustist 1940 VEÜ-le Kanadast (ERA. 853. 1. 11, l. 42)

pilt55

Vastus Karl Morole 28. jaanuaris 1941 seoses VEÜ likvideerimisega (ERA. 853. 1. 11, l. 77)

pilt56

4. Eesti algkooliõpilaste esseed aastast 1933 teemal „Mis teeksin oma kodumaa hääks, kui oleksin väliseestlane“.

Eleonora Niilits (ERA. 853. 1. 6, l. 232–233)

pilt57 pilt58 pilt59

pilt60 pilt61 pilt62